Hiljuti ETV esimeses stuudios Anna Pihliga rahvastikuteemadest rääkides ütlesin, et tark on mõelda, keda me tahame oma riiki ja keda mitte. See avaldus võis tulla mõnele inimesele üllatusena, aga tegelikult on Eesti riik kogu aeg oma rahvastiku pärast mures olnud. Olen seisukohal, et Eesti majandus peab olema avatud, kuid rännet tuleb meil väikerahvana juhtida, kui soovime jätkata rahvusriigina nagu põhiseaduses kirjas.
Riigipiiri mõte on, et selle sees elab kultuuriliselt ühtne kogukond, kes jagab sarnaseid põhiväärtusi, mille alusel oma elu korraldada. Vastasel juhul demokraatia lihtsalt ei toimi. Näeme seda nendes riikides, kus riigi sees on teineteisega vaenujalal olevad rahvuslikul, kultuurilisel või usulisel alusel moodustunud kogukonnad. Kontrollimatu rände puhul sellised kogukonnad aga paratamatult tekivad.
Eesti on väike riik suurte riikide kõrval. Mõtleme kasvõi niipidi – Soomes elab ligi 5% Eesti elanikest. Aga kujutame ette, et Eestisse jõuab kasvõi 0,1% Venemaa elanikest – osakaaluna on see vastava riigi rahvastikust 50 korda vähem kui eestlasi on Soomes, kuid tähendaks ikkagi enam kui sadat tuhandet inimest.
Immigratsioon ei ole võluvits
Meenutuseks: Nõukogude ajal kasvas Eestis vene rahvusest inimeste arv 20 000-lt aastaks 1991 juba 450 000-le ja oleks ilmselt edasigi kasvanud. Tolleaegse immigratsioonipoliitika kujundamisel oli Eesti inimestel sõna-õigust vähe ning seetõttu maitseme selle vilju tänaseni. Me ei ole lõimimisküsimustes alati edukad olnud ja peame olema realistid ka täna, kui on alanud uus immigratsioonilaine ja rändesurve kasvab.
Eesti majandusel on hoolimata rahvaarvu vähenemisest viimasel 20 aastal hästi läinud. Majandus kasvab jätkuvalt kiiresti ja meie palgatase on jõudnud sinna, et meile soovib tööle tulla inimesi Ukrainast ja Venemaalt kuni Aafrikani. Sisserände suurenedes tuleb aga mõelda sellele, keda ja kui palju Eesti soovib vastu võtta ja keda mitte.
Sisserännet piiravad kõik riigid. Ka need, kes kunagi olid avatud ja lubasid riiki suurel hulgal ajutist tööjõudu või põgenikke, on aru saanud, et immigratsioon ei ole võluvits majanduse kasvuks ega tuleviku kindlustamiseks. Olen öelnud, et tegemist on pigem püramiidskeemiga, seda eriti odava tööjõu osas.
Kuigi odav tööjõud toob kellelegi hetkelist kasu, siis hiljem maksame me selle sotsiaalprobleemide näol kinni, sest peame hoolitsema uute tulijate – perekondade ja laste eest, peame nad sulatama ühiskonda. Ajalugu näitab, et me ei tohi olla naiivsed, see on kallis ja keeruline töö, mille tulemused ei pruugi vastata ootustele.
Minu arusaamine on, et Eesti majanduse struktuur peab muutuma: rahvusvahelises tööjaotuses peame tegema rohkem kallimaid ja vähem odavamaid töid. Seetõttu saame lubada siia peamiselt vaid neid välismaalasi, kes toetavad meie majanduse ümberstruktureerimist suurema tootlikkuse suunas. Odava tööjõu massiline sissevool lükkab lihtsalt ettevõtete ja majanduse restruktureerimist mõned aastad edasi ning seda rahvusriigi vähenemise hinnaga.
Tööturul seis muutub
Samuti peame tegema rohkem selleks, et meie inimesed, kes praegu majanduslikel põhjustel välismaal elavad, peamiselt Soomes, tuleksid Eestisse tagasi. Ma tean, et inimesed tahavad tagasi tulla, kuid kardavad, et ei leia siit sobiva palgaga tööd ja tihti on neil õigus. Pikaajaline lahendus on majanduse ümberstruktureerimine ja suurema lisandväärtusega tööde tegemine Eestis.
Sisseränne pole lahendus ka rahvastiku vananemisele, sest sisserändajadki vananevad. Nagu me praegu maksame pensioni pärast teist maailmasõda sisserännanutele, nii tuleb tulevikus pensioni maksta ka tänastele saabujatele. Kuna pensione finantseerivad peamiselt maksumaksjad, sõltub riigi võimekus pensioni maksta eelkõige maksumaksjate töö väärtusest. Sisserände odavtööjõud maksab aga vähe makse.
Pealegi on sisserändajate tööhõive madalam kõikjal maailmas. Suur sisseränne ja ebaõnnestunud integratsioon võib seega hoopis halvendada ülalpeetavuse määra, mida kinnitas ka mullu Euroopa Komisjoni tellitud demograafiauuring.
Uuringus leiti ka, et ülalpeetavuse määra mõjutab eelkõige tööhõive, mitte sisseränne. Ka Eesti demograafid on välja toonud, et tänapäeval on tööturul hõive osas arenguruumi vähe lõimunutel ja eakamatel inimestel, aga ka noortel ja vähenenud töövõimega inimestel. Nende sihtrühmade tööturule kaasamisse tulebki suunata senisest enam tähelepanu.
Kokkuvõttes saab lahenduseks olla ikkagi meie inimeste parem haridus, suurema lisandväärtusega töö, innovaatiline majandus ning suurem hõive. Loomulikult ka riigi kestlikkuse, sündimuse kasvu ja positiivse iibe poole liikumine.
Meie riigi edukuse tagab edaspidigi see, millised on meie inimesed – kui haritud ja töökad me oleme, kui väärtuslikku tööd oskame teha ning kui kaitstud ja turvaline on meie riik. Ja see kaitstuse pool on väga oluline, et muutuva maailma tingimustes ellu jääksime.
Riina Solman, rahvastikuminister
