(Algus 12.
Meditsiin ja koos sellega kiirabiteenus on aastakümnete jooksul teinud peadpööritavaid edusamme. Võib-olla seda ei panekski igapäevaelus tähele, sest aja kulg on märkamatu, kui meie keskel poleks inimesi, kes on samal erialal töötanud kogu oma elu. Oma kogemustest räägib ja möödunut meenutab Võisiku Kodus töötav psühhiaatriaõde Milvi Jaanus.
Kiirabi hakkas tasapisi edasi arenema. Hiljem lisandusid Lainele ja Milvile veel ka kolmas ja neljas velsker ning moodustus brigaad. Igaühele anti väike kohvrike esmaabivahenditega, kus olid süstlad, süstelahused, sidumismaterjal, lahased jm. Milvi möönis, et algusajale ja tollastele võimalustele tagasi mõeldes ajab see kõik naerma. Kõik oli väga algeline, kuid ilma abita ei jäänud keegi. Kui kiirabibrigaad täies koosseisus tööle hakkas, ühinesid Milvi sõnul brigaadiga ka arstid, kes olid samuti ööpäevaringselt valves.
Aastatel 1970-1984 oli vaja õpetada sanitaarposte, sest oli tekkinud tsiviilkaitseorganisatsioon. Siis õpetas Milvi sanpostidele ja sansalkadele esmaabivõtteid.
Vahepeal oli Milvile mitmeid kategooriaid omistatud. Nimelt hakati 1981. aastast velskreid hindama kategooriate järgi. Sel ajal sai Milvi I kategooria velskriks. Teatud aja tagant kutsuti noor meditsiinitöötaja aga uuesti Tallinna teadmistekontrolli ja seekord omistati talle juba kõrgema kategooria velskri tase.
Pensionile jäämisest ei tulnud midagi välja
Medtöötaja rääkis, et sel ajal polnud teedel raskeid avariisid, kuid tema siiski “vedas” nendega. Just nagu kiuste juhtusid kõige raskemad avariid just tema valve ajal ja nii päris mitmel aastal järjest.
“Juhtus kohutavaid asju. Oli õnnetusi, kui tee oli laipu täis. Aga, noh, rasked asjad tuli üle elada. Kiirabitöö meeldis mulle ja ma oleksin võinud seda lõpmatuseni teha. Olen meditsiinis töötanud alates 1957. aastast kuni tänapäevani. Kuid minu enda tervislik seisund lõpetas kiirabis töötamise 2000. aastal. Vaimu poolest oleksin võinud edasi töötada, kuid mul oli mitu rasket operatsiooni ja ma ei tohtinud enam midagi tõsta,” rääkis Milvi, kuidas ta otsustas tookord pensionile jääda. Siis aga helistas naisele tolleaegne Võisiku hooldekodu juhataja Peeter Ott. Talle oli nimelt soovitatud Milvi hooldekodusse medosakonna juhatajaks kutsuda.
“Varasemad neli kuud töötamist Võisikul oli tundunud mulle nii masendav, et otsustasin tookord, et ei tule siia enam mitte kunagi tagasi. See oli minu jaoks lausa üle mõistuse käiv. Sel ajal oli siinne maja jube, haises. Kui ma aga 2000. aastal siia medosakonna juhatajaks tulin, oli väga palju muutunud,” meenutas Milvi ja lisas. Pakutud ametit ta siiski vastu ei võtnud ning töötab nüüd Võisikul õena. Rohkem kui 15 aastat on ta töötanud juba pensionil olles.
Tööväline tegevus oli eriti mitmekesine
Milvile meeldib väga reisida ja ta on seda teinud igal võimalikul juhul. Haiglas töötades tegutses ta kultuuriorganisaatorina ja just sel ajal olevat väga palju reisitud.
“Saime tänu sellele palju reisida, et mul oli Tartus bussipargis tutvusi. Minu õemees ja tema vennad töötasid Ikarus-busside juhtidena. Me käisime mitu korda Moskvas. Igas kvartalis olime mitu korda Leningradis kaubareisidel. Läti, Leedu ja Ukraina said risti ja põiki läbi käidud. Vabast ajast sõitsime, sõit oli väga odav,” jutustas Milvi ja nimetas, et ekskursioone hakkas ta organiseerima juba 1964. aastast.
Haiglal oli ka oma nukuring, samuti toimusid ülevabariigilised kunstilaagrid ja õdede seltsi laagrid.
“Nukuringiga esinesime väga palju, näitlejate kollektiiv oli väga tore. Põltsamaal oli meil lauluring. Korraldasime igasuguseid üritusi, jõulupeod olid vahvad ja kadripäevad samuti,” meenutas Milvi.
Muutunud nii vahendid kui süsteem
Meditsiini poolelt on aja jooksul palju muutunud. Kasutuselt on Milvi sõnul kadunud penitsilliin, streptomütsiin, sulfadimezin, caltseks, amidopyriin, analgiin, biomütsiin, tetratsükliin ja teised tolleaegsed esmaabiravimid. Aspiriinigi nimetatakse teisiti.
“Võib öelda, et vanad ravimid olid lihtsad ja tõhusad, aitasid. Ka inimesed olid sel ajal väga tänulikud. Kui kiirabibrigaad tööle hakkas, kasutasid paljud inimesed abi saamiseks seda võimalust. Meil oli ka õigus inimestele ravimeid välja kirjutada. Seda õigust tänapäeva kiirabitöötajatel enam pole. Nüüd saab ravimiretsepte arstidelt ja ka koolitussüsteem on teisem, välja on kujunenud perearstisüsteem. Meie ajal oli nii, et kui kiirabitöötaja millegagi hätta jäi, tuli alati arst appi. Velskrid õmblesid haavu kinni. Meie Põltsamaa velskrid olid väga tublid,” kiitis Milvi oma tolleaegseid kolleege.
Nähtud on nii surma kui sündi
Milvi on olnud meditsiinis tööl üle 50 aasta. Meenutada on sellest ajast nii mõndagi. Leheveergudele mahub aastakümnetepikkusest tööst vaid imepisike killuke. Eredamalt on Milvile meelde jäänud kiirabis töötamise ajast üks raske juhtum, kus mees oli avarii tõttu täies pikkuses käe kaotanud.
“Kutsusime reanimatsiooni, kuid see ei tulnud. Võtsin ühe medõe kaasa ja transportisime kannatanu Tartusse. Hoidsin verejooksu tõkestamiseks rusikas kätt patsiendi kaenlaaugus, ta oleks muidu verest tühjaks jooksnud. Käsi oli meil kaasas. Igasuguseid hulle asju juhtus,” jutustas medtöötaja ja nimetas, et vahel oli teel neli laipa korraga. Käed-jalad olid inimestel otsast ära. Milvi lisas, et ette on tulnud nii surma kui sündi. See viimane on rõõm, inimese elule aitamine.
Elu ja inimesed olid teisemad
Elu rõõmsamaks pooleks olidki noored sünnitavad emad. Kuid tuli ka ette, et sünnitus tuli kodus vastu võtta. Sel ajal sünnitati eranditult haiglas, kuid oli juhuseid, kus noor ema lihtsalt ei jõudnud sinna enam minna. Ükskord juhtus aga omapärane lugu. Milvi kutsuti kiirabi korras koduvisiidile. Velsker läks tuppa ja autojuht jäi õue ootama. Nägi, et asi on kummaline. Mees pani suure hundikoera ukse taha valvama ja majaukse lukku. Koer oli õues ja autojuht ei saanud vatama tulla, mis toimub. Ka Milvi ei saanud toas kohe pihta, mis teoksil. Uksed lukus, koer ukse taga valves, suur veepada keeb pliidil. Läks siis tuppa ja seal nägi, et naine on voodis ja oigab.
“Me viisime alati sünnitajad kiiresti haiglasse, sest kodusünnituse vastuvõtmine oli küllaltki ohtlik. Aga mulle ei antud muud võimalust kui laps kodus vastu võtta. Sel naisel oli juba mitmes sünnitus. Võtsin lapse vastu, pesin puhtaks ja panin riidesse. Pärast seda viisime naise haiglasse. Mees viskas mulle selleaegse viierublase, öeldes, et see on selle eest, et ta nägi, kuidas tema laps sündis, ja et ta on terve,” meenutas medtöötaja. Üks teine velsker oli Milvi sõnul pidanud sel naisel sünnituse vanas saras vastu võtma, et ülejäänud lapsed ei näeks. Nüüd on selle pere lapsed kõik täiskasvanud, kenad ja toredad inimesed. (Järgneb)
i
ÜLLE LÄTTE
