(Algus 12.
Meditsiin ja koos sellega kiirabiteenus on aastakümnete jooksul teinud peadpööritavaid edusamme. Võib-olla seda ei panekski igapäevaelus tähele, sest aja kulg on märkamatu, kui meie keskel poleks inimesi, kes on samal erialal töötanud kogu oma elu. Oma kogemustest räägib ja möödunut meenutab Võisiku Kodus töötav psühhiaatriaõde Milvi Jaanus.
Ükskord tuli arsti vastuvõtule patsient, kes kaebas, et temal on kitarr kõhus.
“Tal oli maokatarr. Arst kirjutas talle rohud ja siis ütles patsient, et oh, ma unustasin ühe asja. Tal oli selline kole kott, kust võttis ajalehepaberisse mätsitud pooleliitrise pudeli ja pani lauale. Arst ütles, et ei tea, kas ta tõi meile nüüd veini või. Me ei saanud kuidagi pudelit lahti ja mina vaatasin vastu valget, ütlesin, et issand jumal, see on vist kusi. Ta oli pooleliitrise pudeliga pissiproovi kaasa toonud,” rääkis Milvi ja lisas, et väljaheiteproovidega oli sel ajal teisigi omaette juhtumeid.
“Sel ajal tuli koolides lastel väljaheiteproove anda. Eks lastel polnud paljudel topsikesse midagi sisse panna. Küll oli sinna siis koera, küll kassi, küll lehma väljaheiteid pandud.”
Hobune astus rakmetest välja
Ükskord käis tohter välja, et kontrollib Pilul kõik inimesed üle, kel tervisega muret. Kutsub kuulutuse abil rahva kokku. Pilu asub Pilistverest rohkem kui kümne kilomeetri kaugusel.
“Meil oli hobusega minek. Kõik oli kena, aga hobusetalitaja, kes hobust rakendas, oli purjus. Mina ei vaadanud, kuidas ta seda hobust ette rakendas. Saime arstiga kilomeetrijagu sõidetud, kui aisad kukkusid kolksti maha ja hobune astus aiste vahelt välja. Doktor küsis minult, et Milvi, kas sina oskad hobust rakkesse panna. Ütlesin, et ei tea, ma lühike inimene, rangid on vaja jala abil kinni tõmmata. Panime siis hobuse kuidagimoodi ette. Mõne meetri pärast sama lugu, aisad maas ja hobune astub välja. Ega midagi. Võtsin hobuse käekõrvale ja jalutasime Pilistvere haigla juurde tagasi. Panin hobuse talli ja lasin hommikul tallimehel ree metsa vahelt ära tuua. Tõigi,” meenutas Milvi.
Nakkusosakonnas olid ränkade diagnoosidega haiged
Milvi töötas Pilistveres 1957. aasta 1. augustist kuni 1964. aastani. Viimatinimetatud aastal asus Milvi ümber Võisikule, kuna tema mehe töökoht muutus ja Pilistverest Eskusse sõita oli raske. Tuli elukohta vahetada.
“Maja, kuhu elama pidime asuma, polnud veel lõplikult valmis. Võisiku hooldekodusse aga oli just sel ajal vaja medõde,” meenutas ta ja lisas, et sel ajal oli Võisikul olemas ainult vana maja. Uut osa polnud veel ehitatud.
“Tulin 1. mail Võisikule tööle ja vaatasin, et mul on palju rohkem teadmisi, kui siinses asutuses vajatakse. Läksin 16. septembril edasi Põltsamaa haigla nakkusosakonda tööle, sest velskri töökohti oli sel ajal vaid kaks ja need olid ambulantsis. Velskritena töötasid Väino Sutt ja Pilvi Sarap.”
Milvi töötas nakkusosakonnas 1968. aastani. Haigustest esines sel ajal tuberkuloosi, kõhuhaigusi, massiliselt kollatõbe. Sellist varustust ja vahendeid aga, nagu praegu, tolleaegses meditsiinis veel polnud. Olid desolahused, millega puhastati ukselinke ja ka käsi.
“Põdesime vist kõik asjad vaikselt ka ise läbi”
Haigla vastas asus väike maja, kus olid röntgen ja nakkusosakond. Teisel pool teed asusid lasteosakond ja sisehaiguste osakond. Seoses uue juurdeehitusega laienes ka haigla, lisandus neuroloogiaosakond. Milvi meenutas, et sel ajal süstiti kollatõvehaigetele veeni glükoosi. Sellega tugevdati haigete organismi, sest ravimeid polnud õieti olemas.
“See oli just see aeg, kui levis lastehalvatus. Meil esines nii lahtist kui ka kinnist tuberkuloosi. Mehed ja naised asusid eraldi palatites, aga ühes blokis. Sama haigla teises küljes asus laste nakkusosakond. Põhiliselt põeti düsenteeriat, olid ka sarlakite ja leetrite rasked vormid. Kui uue maja osa valmis sai, kolis nakkusosakond üle alumisele korrusele ja üles korrusele jäi neuroloogia siseosakond. Teisele poole maja jäi lasteosakond.
Käisime öösiti tuberkuloosiosakonnas haigeid jälgimas, sest seal oli väga raskeid haigeid. Öötöö toimus kahe maja vahel.
1968. aastal viidi mind üle kooli velskriks, kuna ka sinna oli töötajat vaja. 1969. aastal kutsus doktor Rosin mind sealt ära, öeldes, et nad tahavad moodustada Põltsamaale kiirabi. Sellest aastast hakkaski Põltsamaal toimina kiirabi,” jutustas Milvi.
“Mul oli nakkusosakonnast väga kahju ära tulla. Seal oli ääretult tore kollektiiv. Olgugi, et see töö oli ohtlik, keegi meist ei haigestunud. Oleme vist kõik asjad vaikselt juba ise ära põdenud.”
1969. aastal sai Põltsamaa oma kiirabi
Esimesena velskrina sai kiirabisse tööle proua Laine Linnuste.
“Hakkasimegi kahekesi velskritena kiirabis tööle. Olime kordamööda valves, valve kestis järgemööda terve ööpäeva. Arstid kutsusime erialaliselt, nagu parajasti abi vaja oli. Autoks oli meil Willis, hiljem UAZ, millega oli väga raske. Küll olime me lumes kinni, küll juhtus muud. Õnneks polnud sel alal niisuguseid hulle avariisid nagu praegu. Meil polnud sel ajal absoluutselt sellist kiirabivarustust, nagu on praegu. Meil olid kohvrid käe otsas,” meenutab meditsiinitöötaja. Raskemate juhtude korral viidi haige lihtsalt haigla juurde, kus temaga toimetati, mida vaja. Haiglad olid aga sel ajal erinevates kohtades. Kuuse tänavas asus kirurgia- ja sünnitusosakond, Allika tänavas (praegune kirikla maja) tuberkuloosiosakond, Kingissepa tänavas (praegune Lossi tänav) asusid lasteosakond, siseosakond ja neuroloogiaosakond, samuti röntgenikabinet. Üle tänava, kus varem oli olnud laste nakkusosakond, asus raamatupidamine.
“Velskritel kerge elu ei olnud. Sel ajal tehti penitsilliiniga kuuekordseid süstimisi, mida pidime ka öösel tegemas käima, Kuuse tänavas ja Allika tänavas. Mõni sai süste kuue, mõni nelja tunni tagant. Vahepeal oli vaja oma tööd teha, ülikiire oli. Kiirabikutsed laekusid telefonitsi haigla juurde, sest raadiosidet sel ajal polnud,” jutustab Milvi. Kutseid võttis vastu kiirabiõde. (Järgneb)
i
ÜLLE LÄTTE
