Ajalukku mineva aasta väga olulisteks tegelasteks olid taasiseseisvunud Eesti presidendid. Meie taasiseseisvunud riigi ühel loojal ja esimesel juhil Georg Lennart Meril lõppes maine teekond. Tema tarkusest ja originaalsusest ammutame aga veel kaua-kaua vaimset energiat, võtame eeskuju tema oskusest nii kodumaal kui ka võõrsil väärikas olla. Sügisel toimusid aga uue presidendi valimised, kus paraku kippus väärikusest ning elegantsest käitumisest poliitilises kultuuris vajaka jääma. Ajakirjanduses sai tugevamate lausrünnakute osaliseks senine president Arnold Rüütel, kriitikast ei pääsenud ka tema vastaskandidaat Toomas Hendrik Ilves. Tuleb tunnistada, et mõlemad on poliitikas tugevad tegijad, kellel oma kindel toetajaskond. Valimisvõitluse ajal demokraatlikus riigis on mõistetav ka mõlema presidendikandidaadi kriitika. Küllap tulnuks aga arvustada nende seisukohti, mitte kulutada aega paranoilistele teooriatele või tühjale-tähjale. Nii heideti Arnold Rüütlile ette liigset Venemaa-, Toomas Hendrik Ilvesele aga USA-sõbralikkust. Pakuti välja ka võimalusi, et üks mees teenib ühe ja teine teise suurriigi huve. Oma geograafilise asendi tõttu on Eestil iseseisva riigi tõekspidamistele kindlaks jäädes vaja suhelda nii ida- kui lääneriikidega. Koostöö mõlemas suunas eeldab ka teatud ettevaatlikkust, sest suhteliselt ratsionaalses poliitikamaailmas tehakse harva midagi lihtsalt sõbralikkuse ja heatahtlikkuse pärast, rohkem ikka nii, kuidas parajasti huvid kokku langevad. Samas oleks aeg lõppeda luulul, kus ühe või teise riigiga suhteid arendavaid Eesti poliitikuid hakatakse kohe selle maa salaluure agentideks pidama.
Presidendivalimistele tagasi vaadates tunduvad hoopiski koomilised sellised seigad, kus Moskvast leitakse Arnold Rüütli vallaspoeg, tehakse suur number riigijuhi üksikust sõnavääratusest, mis võib temal juhtuda samuti nagu paljudel meist. Samuti muutub tüütavaks ka norimine Toomas Hendrik Ilvese närimiskummi närimise kallal. Küllap on olulisem see, millised mõtted on uuel presidendil peas ja kuidas ta neid väljendab, mitte aga see, mis tal parajasti suus on. Ka W. Churchilli riigimehe-mainet ei rikkunud ju sigar. Stalini diktatuuri ja terrorireziimi tagajärjel hukkusid miljonid inimesed. Kahtlemata polnud selles aga süüdi kõige julmema punase tsaari harjumus piipu tõmmata.
Muide, Toomas Hendrik Ilvese nätsunärimise ümber toimuva kära üle visati juba nalja ka huumorisaates “Pehmed ja karvased”, kus Toomas ütles Evelinile umbes nii, et ma pean nätsu edasi närima, sest siis saab rahvas selle kallal norida, muidu hakkab ehk muid vigu otsima.
Kui rääkida aga Eesti riigijuhtide suhtest huumoriga, tuleb tunnistada, et huumorisoon oli Lennart Meril ja küllap on olemas ka Arnold Rüütlil. Mõlemal presidendil oli ka oma teisik- parodeerija. Loodetavasti jätkub Vanal Baskinil veel tervist ja jõudu, et ta avastab ka näitlejatalendi, kes tänast presidenti lavalaudadel etendama hakkab.
Iseäranis olulist rolli mängisid Eesti arengus lõppeval aastal ka maailma poliitikud. Pean silmas Inglismaa kuningannat Elisabeth II ja Ameerika Ühendriikide presidenti G. W. Bushi visiiti Eestisse. Külalisi võõrustades sai Eesti riik ja rahvas edukalt hakkama eksamiga diplomaatia ja välissuhete kõrgemas matemaatikas. Kuninganna ning presidendi Eestisse saabumise tähtsaimaks sõnumiks on aga see, et me oleme ära teeninud maailma riikide lugupidamise ja usalduse ning saanud võimaluse nende juhtidega võrdväärselt suhelda. Sellel, et me niikaugele jõudnud oleme, on omad teened nii Lennart Meril, Arnold Rüütlil kui ka Toomas Hendrik Ilvesel.
Tänavu möödus 100 aastast ligi paarkümmend aastat Nõukogude Liitu juhtinud Leonid Breznevi sünnist. Paljudel on meeles Breznev kui tragikoomiline rauk. Tema ajastusse jäävad aga ka sellised sündmused nagu Nõukogude vägede tungimine T?ehhoslovakkiasse ja Afganistani. Mõlemad vägivaldsed sündmused on avaldanud mõju ka Eestimaale ja paljudele Eesti peredele, sealhulgas ka meie maakonnas. Afganistanis sõdis Jõgeva mees Leino Juhkam, kellest jutustab ka film “Afganistani armid”. Samuti elab ja töötab Jõgeval sunniviisiliselt Nõukogude Armee koosseisus T?ehhoslovakkiat okupeerima saadetud mees. Mida vabamalt me erinevatest riigimeestest räägime, seda rohkem tunneme, et nemadki on inimesed nagu meiegi oma vooruste ja puudustega.
JAAN LUKAS
