Väljapanekud on paigutatud teemade kaupa eraldi ruumidesse. Muuseumis on Ida-Virumaa ja Iisaku ümbruskonna ajaloo nurgake. On rikkalik topiste kogu – hunt, karu, ilves, metssiga. Samuti 19. sajandi talurahva elu ja tegemisi kajastav rehielamu, Iisaku köstri ja koolmeistri Theodor Hanseni loomingut.
Ühe ruumi ekspositsioon kajastab tuletõrje ajalugu 20. sajandi algusest. Muuseumis on ka sepikoda koos lõõtsa ja tööriistadega, õpetaja korter 19. – 20. sajandi vahetusest pärit mööbli ja tarbeesemetega. Ühesõnaga – vaadata oli palju huvitavat.
Pärast Iisaku muuseumi külastamist sõitsime Kuremäe kloostri poole. Kaunis loodus meelitab Kuremäele arvukalt külalisi. Kõrgendikult avanes kaunis vaade igasse ilmakaarde. Põhja poolt kerkisid tuhamägede siksakid, läänest ja lõunast vaheldusid metsad ja heinamaad, idakaares sinetasid metsatukad.
Kuremäe nunnakloostri asutas Eestimaa kuberner vürst Sahhovskoi. Kloostri lähedale laskis kuberner ehitada isikliku majakiriku. Kui vürst 1894. aastal suri, maeti ta majakiriku põranda alla.
Nunnakloostri seinte vahel on meile võõrad arusaamad ja tavad. Vaimulikud on kasutusele võtnud kloostri lähedal asuva allika, selle allika vesi on kuulutatud pühaks. See vesi ravivat haigusi ja täide pidavat minema kõik soovid, kui kasta end seitse korda sellesse vette. Mõned usklikud palvetavad allika juures tundide viisi, lootes sellest abi saada.
Keegi meie hulgast end pühasse allikasse ei kastnud, kuid püha vett jõime küll. Mõni võttis ka pudelitäie imevett kaasa.
Erilist tähelepanu pälvib Jumalaema peakirik, aga sinna me kahjuks ei saanud, sest hoones tehakse remonti.
Edasi läks meie sõit Toilasse, kus peamiseks vaatamisväärsuseks oli 105 hektariline Toila-Oru park, kus kasvab 270 liiki puid ja põõsaid. Parempoolsele oruveerele laskis miljonär Grigori Jelissejev möödunud sajandi lõpul omale luksusvilla ehitada.
1935. aastal ostsid Oru lossi Eesti töösturid valitsusele ja Oru kujundati riigivanem Konstantin Pätsi suveresidentsiks. Teise maailmasõja ajal hävis kogu Oru lossi hoonetekompleks.
Ülal nõlval oli palju puidust nikerdatud kujusid – konn, koer, krokodill. Ja veel väike palkmaja. See koht meeldib kindlasti laste, siin saab kiikuda, joosta, mängida.
Orult sõitsime Ontikale. Kõrgel paekaldal seistes oli tunne, nagu seisaksid imepärasel rannal. Ontikalt läks meie reis edasi Valaste poole. Kevaditi saab Valastel näha 20 meetrist juga. Ülalt Valaste rõdult viib keerdtrepp alla rippsillale. Sillalt oli suurepärane vaatepilt ümbruskonnale.
Valastelt kulges meie teekond piki kõrget kallast, mere sinetus oleks meid justkui saatnud. Peatusime Aa rannas. Palavatel päevadel naudivad tuhanded inimesed Aal rannamõnusid. Rand oli väga omapärane, üle külvatud meetrikõrguste kivirahnudega.
Aa rannast sõitsime Purtse kindluselamu platsile. See 16. sajandist pärit hoone on muinsuskaitse all.
Kiviõlisse sõites nägime suuri tuhamägesid, neist üks oli küll väga kõrge. Külastasime kauplusi, kinnitasime keha ja alustasime tagasisõitu.
Selle toreda ekskursiooni Ida-Virumaale korraldas Vaiatu rahvamaja juhataja Aili Oja. Igaühel jäi midagi head meelde, mida hiljem meenutada.
Aleksander Kõrgesaar,
Vaiatu küla
