Aastaaegadest rääkides on meil põhiteemaks ikka eelkõige ilm. Aga… on`s mõtet seda tänavuse suve puhul pikemalt jutuks võtta? Pealegi kui taas ja järjekordselt sai kinnitust tõsiasi, et selle kandi pealt vaadatuna on meie väike Maarjamaa ikka uskumatult suur.
Samal ajal, kui siin, voorte peal ja vahel, suveharjal tüütu märja üle kurdeti, leidus näiteks Saaremaal külasid, kus viimane vihm jaanipäeva paiku oli sadanud, tõeline suvesoe peitis end aga tänavu nii sageli mandri lõuna- ja kagunurgas, et see keskeestlased kohati kadedakski tegi.
Ei ole varem näinud!
Ilmast pole mõtet pikalt pajatada seepärastki, et mõningane ilu peitub selgi puhul ka vaataja silmades. Erakordsena jääb aga tänavune suvi kahtlemata meelde tänu uskumatult rikkalikule marjasaagile.
“Olen lapsest saati metsas marjul käinud, aga midagi sellist näen elus esimest korda!” tunnistas maakodu üleaedne, kes juba enne jaani maasikal käis ja meidki seda tegema õhutas. Tõepoolest. Kui need esimesed mammud olidki pisikese- ja heledavõitu, siis juulikuu esimesel nädalal avanes raiesmikel selline vaatepilt, mis ahhetama võttis. Marju oli palju, mõned neist lausa pööraselt suured. Nõud täitusid imekiiresti, ja mis kõige kenam: vihmapäevad seda maasikafestivali ei lõpetanud, nagu mõnel aastal ette on tulnud. Pool päeva sooja tuult –
ja taas võis sammud punasekirjudele väludele seada.
Viimased maasikad said koju toodud augustikuu alguses, mustikatega seltsis. Neidki marju võis tänavu korjata juuli algusest saati, kuigi täisküpseks said nad lõikuskuu eel ja neid võib metsast leida veel praegugi.
Murakad on aga vähemalt Lõuna-Eestis tundlik teema. Olgu soos olukord milline tahes, ikka kipuvad kohalikud ohkama, et neid marju pole “tinavaasta” ehk tänavu pea sugugi. Mine tea, millest see ettevaatlikkus muidu lahkete võrukeste puhul, äkki on tegemist ebausuga, aga nii on seal vist juba aastakümneid, ehk koguni aastasadu kombeks olnud. Seekord saigi uskuma jäädud ja pühendutud kõigele muule, mida külluses.
Kui vaarikad mullu nii metsas kui aias ikaldusid ja marjad enne valmimist vartega tükkis kuivama kippusid, siis tänavu tegi loodus selles osas oma mulluse äparduse kuhjaga tasa.
Kes on kordki päikselise õhtupooliku männimetsa serval vaarikavarte vahel veetnud, tasapisi oma ämbrikest täitnud ja imelist vaikust nautinud, teab, millest jutt. Ja marjad olid nii puhtad! Aiamarjad ei vedanud samuti tänavu alt, olid suured, mahlased ja ussidest puutumata.
Augusti keskel viimaseid metsvaarikaid jahtides tuli taas tõdeda, et loodus tühja kohta ei salli. Kui palgimets lagedaks tehakse, rikastub raiesmik justkui lohutuseks ja tasakaaluks madalama rinde taimestikuga. Vaarikavarte peal ja vahel särasid huvitavad uustulnukad – kitsemurakate läikivmustad pärlikeed!
Pole jalatäitki ruumi!
Kui praegu on seenefännid nii-öelda madalastardiasendis, korvid ja noad käepärast, sest riisikad, need hoidistajate lemmikud, ei taha kuidagi nina sambla seest välja pista, siis kukeseened esinesid tänavugi tuntud headuses ja alustasid etteasteid juba juunis.
“Kus ämber?” sai ühel taolisel võsarallil (sest just selliseid kasvukohti need kollased iludused viimasel ajal eriti suve alguses eelistavad) retkekaaslaselt küsitud . “Täis ja seal puu kõrval,” tuli napp ja kiire vastus seenejahimehelt, kes silmigi tõstmata kuldseid nupse oma mütsi sisse lõikus. Jajah, müts peab metsas peas olema, aga mitte puukide pärast, kes teatavasti pigem sääri ründavad, vaid selleks puhuks, kui korilase anum liiga väike juhtub olema.
Augustiski oli seenerindel olukord muutusteta: ikka “kukekad”, sekka mõni üksik pilvik. Kõrge ja lagedapoolse männimetsa all kõndides oleks tegelikult pidanud kolm anumat kaasas olema, sest täisküpsuses mustikad vajutasid varsi vastu maad, samas kollendasid siin-seal pisikesed seenepered, pohli aga punas juba nii tihedalt, et loodusehoidlikul polnud astumiseruumigi. Palukad tegelikult lõikuskuul veel täisküpsed pole, neid jahivad oma mõrvarkombainidega eelkõige kokkuostuks korjajad. Väga ilusaid, suuri ja üleni punaseid pohli tasus metsast kaasa võtta ikka alles septembris.
Üht-teist veel ees
Küllap on paljud märganud, et pihlakad on sel aastal puhkust võtnud: marjadest lagedad on nii tavalised puud kui nende kultuurvormidest sugulased. Siingi kehtib looduse tasakaal, sest möödunud suvel, kui teised marjad enam-vähem kõik ikaldusid, esines jõuliselt ja kaunilt just pihlakate perekond.
Juba kuulavad korilased jõhvikasoos maad ja kohe-kohe on needki vitamiinipommid üleni punased.
Ja kui ei tule ränki öökülmi, võib ikka veel riisikate asjus metsas ringi mütata.
Paljudes aedades ragisevad aga õunapuud saagikoorma all ja neile, kel endal seda rikkust pole, tekivad täislastis korvid-kastid lausa poolvägisi väravasse.
Kui nüüd siiski pisut ilmast rääkida, siis polnud tuleval nädalal ajalooks saav suvi tõesti mingi mustereksemplar, kui kraadiklaas kolm kuud järjest päeval 23-25 plussnumbri juures püsib (rohkem ei tohiks ka olla, siis jälle ei jaksa!), kui paar korda nädalas öösiti hoog vihma tuleb, et poleks vaja aeda kasta, vesi veekogudes saavutab temperatuurilt vanniveele lähedase taseme, sääski ja parme aga tüütamas pole…
Õnneks ei ole ilm tellitav, isegi suure raha eest mitte, muidu oleks maailma lõpp küll varsti käes.
Loodus peab end üldjuhul mõistlikkuse piirides tasakaalus, seepärast mõelgem jahedapoolse suve plussidele.
Veekogud soojenesid parasjagu, aga mitte sel määral, et taas reostus ja sinivetikad muret oleksid teinud. Need, kes eelistavad suplemiseks-ujumiseks leiget vett, lõõgastusid sisebasseinides ja nende võrra oli melu randades vähem. Vesi ja rannad ka puhtamad…
Lõkke- või grilliõhtul sai läbi vähema vehklemisega, sest sääski-parme oli lindude kurvastuseks tõesti vähe.
Tolmu oli vähem, loodus oli värskem ja õielõhnad pääsesid paremini esile. “Eesti, sa lõhnad ikka hästi!” kirjutas Janek Mäggi 23. juuli Maalehes ja tal on tuline õigus.
Kasevõrad on juba kenasti kollaselaigulised, aga niipea veel läbi paistma ei hakka. Kui vahtradki mõne nädala jooksul jõulisemalt värvi muudavad, on ilm ka loojangu eel ja pilvisel päeval tükk maad valgem. Kui sooja jagub, saavad loodusesõbrad veel viimast võtta, kuigi päevad on juba väga-väga palju lühemad.
KAIE NÕLVAK
