Soomes töötades jälgin huviga, kuidas valgustab põhjanaabrite ajakirjandus elu minu sünnimaal Eestis. Mulle tundub, et vähemalt Soome tabloidlehtedes kirjutati möödunud aastal kõige sagedamini Anu Saagimist. Tema originaalne käitumine ja vabameelne kõnepruuk ning kahtlemata ka ligitõmbav sarm ületasid ikka uudisekünnise. Mul pole isiklikult midagi Anu Saagimi vastu, usun, et ta on päris vahva daam. Küsimusi tekitab aga asjaolu, et kas tema olemine Soome meedia pidevas huviorbiidis on tavaline ajakirjanduse janu kõmu-uudiste järele või on see märk sellest, et Eestist tasubki otsida ennekõike ekstravagantseid uudiseid, inimeste käitumist, mis nende kaasmaalastel südamed põksuma ja suud muigele ajavad.
Samas tunduvad proua Anu Saagimi omalaadsed käitumismaneerid üsnagi tühised mitmete juhtumiste ja teguviiside kõrval Eesti ühiskonnaelus, mis lõppenud aastal oli üsna kriisiderohke. Arvatavasti ülipüüdlik justiitsminister Ken-Marti Vaher kavatses alustada nõiajahti korruptsiooni vastu. Selle protsessi lõplikuks tagajärjeks oli Juhan Partsi valitsuse tagasiastumine.
Paha nali või äärmuspoliitiline avaldus ?Kommarid ahju” sundis kaitseministri toolilt tagasi astuma kirjanik Jaak Jõerüüdi, kahtlemata ühe eetilisema Eesti poliitiku. Majanduselus saime teada, mis mees on ekspankur Ain Hanschmidt. Sügisestest kohalikest valimistest jääb inimestele kindlasti kõige rohkem meelde kohukestelugu.
Sellised kriisid on tõestuseks, et mõnedki inimesed kippuvad enne tegutsema kui mõtlema, ei mõista arvestada kaasinimeste ja sügavamate tagajärgedega. Sageli ületab ka rahaahnus normaalsuse piirid.
Arstina jälgin erilise huviga meditsiinis ja sotsiaalelus toimuvat. Võib märgata, et
2005. aastal suurenes Eestis hoolivus kodutute ja raskes majanduslikus olukorras olevate inimeste vastu. Avati varjupaiku ja supikööke. Samas jätkub veel arenguruumi, kui Eesti hoolekanne Soome omale järele jõuab. Meditsiinis jäävad aga lõppenud aastat meenutama üsnagi mõrumaigulised märksõnad: arstide ja õdede
madal palk, nende pidev tööle siirdumine välisriikidesse.
Viimane mõtlemapanev uudis meditsiini valdkonnast oli võimalik õdede streik. Mulle tundub, et sotsiaalministeeriumi töötajad ei võta meditsiinitöötajate palgaprobleeme kuigi tõsiselt. Nagu selgub, ei osaleta sageli teemakohastel nõupidamistel,
sotsiaalminister on kriitilisel perioodil koguni puhkusele siirdunud.
Heategevus on igati tänuväärne. Ma olen aga nõus rahandusminister Aivar Sõerdiga,
kelles tekitas küsimusi telesaade Jõulutunnel kui aktsoon raha kogumiseks aparatuuri ostmiseks haiglatele. See raha tuleks leida Haigekassa vahenditest, mitte ?kerjata ? inimestelt.
Olen veendunud, et Haigekassal on vajalik raha olemas.
Loodan, et Eesti Televisiooni uus juht Ainar Ruussaar lõpetab Jõulutunneli taolised
kampaaniad, sest inimesed ei pea vaatamata oma heasüdamlikkusele täitma riigi
kohustusi, maksumaksjatena on nad need kohustused niigi täitnud.
Rõõmu toob arstidele aga kindlasti patsientide paranemine ja nende tänu. Sain kauni jõulukaardi Jõgeva tüdrukult Kerdi Läänelt, keda mul õnnestus mitu aastat tagasi aidata operatsioonile Soome tipparsti Hernesnimemi juurde, kes päästis tema elu. Nüüd on Kerdi sirgunud tubliks tütarlapseks. Patsientide tänulikkus annab arstidele energiat ja jõudu töötada ka siis, kui ühiskond pole kõige meditsiinisõbralikum.
Kui tahame aga uuel aastal olla paremad kui eelmisel, siis olgu meil vähem kurjust, rohkem tahtejõudu ja armastust üksteise vastu. Elame veel.
JAAN OLARI, psühhiaater
