Sattusin hiljaaegu oma hea tuttavaga vaidlema, ehk liigagi tuliselt. Tema nimelt oli just käinud oma sugulase haual küünalt süütamas ja nurises, et kalmuküngas olla jätnud mahajäetud mulje. Kui tema kalmistul käis, oli muheda taadi täpne sünniaastapäev, aga kus olid just sel päeval lapsed ja lapselapsed?
Pärisin kritiseerijalt, mitmes kord temal matustest saati seda kalmu külastada oli. Tõsi, esimene. Mitu korda käis ta vanainimest vaatamas siis, kui too veel kuidagimoodi ja sugulaste toel oma toakeses hakkama sai? Polnud aega, sünnipäevadel ikka käis…
Paar viimast eluaastat tuli kõrges eas mehel hooldekodus veeta, ehk käis kritiseerija siis talle seltsi pakkumas ja juttu ajamas? Seda tegid sageli nii taadi lapsed kui lapselapsed, samuti ei unustatud helistada, niikaua kui vanainimese kustuv mõistus veel telefoniga ümber käia lubas. Kauge oli sõita…
Elava inimesega on tülikam…?
Eks olnud lähedastelgi just sellel aastapäeval keeruline kaugemalt küünla süütamiseks kohale tulla, töönädala keskel pealegi. Kas on mõtet veel seda teemat arendada, pärisin kritiseerijalt, ja sain märkuse, et olen terav. Seda nüüd mitte, aga otsekohene küll, sest pole esimene kord sel teemal omaette targutada.
Mis teha, sellised me kipume olema. Kui inimene olemas, lükkame külastamist-helistamist edasi, et küll jõuab. Ja kui teda äkki enam ei ole, otsustame, et matustelt ei tohi küll puududa, auasi justkui. Nending on ehk pisut julm, aga on’s lahkunul sellest enam sooja või külma, see rohkem enda näitamise ja sugulastega suhtlemise koht.
Hingedeaeg, mil oma lahkunud sugulasi sagedamini meenutame ja kalmistud küünavalgeiks süütame, on ammu möödas, jõulud, mil sama teema päevakorral, muidugi ka. Pilgud pöörduvad iga päevaga järjest valgeneva taeva poole, mõte kisub kevade kanti. Aastaring lippab aga kiiresti ja kaugel need uued pimedad õhtud.
Miks on nii, et oma häid ja südamlikke tegemisi kampaaniana korraldame ja selgi puhul paraku rohkem räägime kui tegutseme? Ikka nii, et sügisel on teemaks kallid kadunukesed, aasta viimasel kuul lisaks pühadetrallile jälle lahkunud ja heategevus, aga ülejäänud aeg kulgeb enesekesksemalt. Kui veel korraks enne jaanipäeva jõulude teema üles võtta, siis mõnikord hakkab tunduma, et kas me mitte avalikus kõneruumis liiga palju ei räägi neist, kes pühade ajal üksi. Nemadki loevad ajalehti-ajakirju, kuulavad raadiot. Kas see meelt veelgi mõrumaks ei muuda, kui keegi sulle igal aastal meelde tuletab, kui nadis olukorras sa, vaeseke, oled?
Ehk oleks targem rohkem tegutseda ja vähem targutada? Ja miks mitte mõelda sellelegi, et leidub ju inimesi, ja mitte vähe, kes kallil pühade ajal eelistavadki omaette olla, mõtteid mõlgutada ja enda sisse vaadata, mis meil kah mõnikord vaid moodsaks sõnakõlksuks kidub?
Loojangu eel tänaval
Nii palju küsimusi, enamasti retoorilisi… Tekkisid need aga hiljuti Tartu kesklinnas kõndides, kui meenus, et pole ammu näinud üht omapärast vanahärrat, kes aastaid siin uitas. Et tal komps alati käes oli, aga väljanägemine kurvavõitu, siis võis arvata, et kodust oli ta ilma jäänud. Samas kandis ta alati pintsakut, päevasärki ja lipsu. Mine tea, ehk oli mees headel aegadel pidanud ametit, mis sellist riietust eeldas, või püüdis ta sel moel oma heidikustaatust varjata.
Viimati märkasin teda sügisel ühes väikeses poes, kus ta riiuli ääres üksisilmi uhkeid šokolaadikarpe vaatas.Oli nii valusalt hale ja arutlesin omaette, et kui talle midagi head ostan ja pihku poetan, kas võtab vastu. Aga rahvast oli poes hõredalt, müüjaneiud ei vaadanud habetunud ja mitte just väga puhast meest kuigi lahkel pilgul ja mu julgus sai otsa.
Tore küll, sõitlesin end pärast tänaval. Kui jõulude aegu annetuskastid kõikjale välja pannakse, siis ju tihkad rahakoti välja võtta, aga kui tegu konkreetse inimesega, hakkad järsku häbenema.
Arvata võib, et see lipsuga papi on nüüdseks seal, kus peavari ega kõhutäis enam probleem pole. Ehk on temalgi kusagil mõni õde või vend, ehk isegi laps või endine abikaasa, kes nüüd sündsal ajal kalmule küünla viib ja tunneb, et on kodanikukohuse täitnud, kuigi õigel ajal abikätt sirutada ei suutnud.
Elavad inimesed on meie ümber, aidakem neid, kui vähegi võimalik. Ja andkem endale aru, et kalmul küünla süütamine või sinna lille viimine on heategu eelkõigemeile endile, oma südame rahustuseks.
KAIE NÕLVAK, vaatleja
