Lapseea helgemad hetked seostuvad ikka vanavanematega. Usutavasti ja loodetavasti on see enamikul nii. Meenutades oma “memmet”, “vana”, “papat” või kuidas ka igaühel kombeks on olnud neid kalleid inimesi kutsuda, püüavad praegused vanavanemaseisusse tõstetud nende väärilised ja veelgi paremad olla, kuigi neil praegusel ajal hoolega veel selle nimel askeldada tuleb, et jaksu lõppedes oma eluga toime tulla.
Ikka leitakse aega teatrisseminekuks või lugemistunniks, võetakse põnn kaasa marjale või kalale. Ja tõdetakse, et kui omad lapsed veel pisikesed olid, polnud nendega sageli mahti nii pühendunult tegelda. Ja mis salata, häältki kõrgendati tol ajal ulakuste peale, mis nüüd vaid muigama ajavad. Eks ole seegi põlvest põlve niimoodi olnud, miks muidu mäletame soliidses easki Anna Haava luuleridu vanaemast, kes oli lapsepõlve soojendaja päikene.
Kolmandat aastat tähistatakse vanavanemate päeva riiklikult ka Eestis. See on septembrikuu teisel pühapäeval ehk homme.
Palju kallisid ja sületunde homme ja iga päev!
8. september 2012
