Olen pidanud meie armsat kodulinna alati meeldivaks ja turvaliseks paigaks, kus võib õhtuti jalutada midagi kartmata.
Tulin 4. jaanuari õhtul gümnaasiumi juurest. Lapsed uisutasid liuväljal, langes vaikset lund, sõitis mõni auto.
Aia ja Laia tänava nurgal vestles paar-kolm noormeest. Kui olin neist kümmekond sammu mööda saanud, jooksis äkki minust suure kiirusega mööda üks pikka kasvu noormees ja kiskus mul käest kandekoti. Ta jooksis Nurme tänavat mööda Piiri pargi poole. Hüüdsin talle järele, et andku mu kott tagasi, seal pole midagi väärtuslikku, vaid võimlemisriided. Siis tundsin, et käel on külm, see oli kindata. Läksin kohta, kus mu kott ära võeti, ja leidsin sealt kinda üles.
Mida arvata sellise noormehe käitumisest? Kas oli tegu kihlveoga, huligaansusega või parema ajaviite puudumisega?
Selle asemel, et tänaval vanainimest ehmatada, oleks võinud oma aega uisutamise või suusatamisega sisustada.
Väikesed tennised, mis kotis olid, ei lähe suurele poisivolaskile varba otsagi, mina pean aga endale nüüd nii uued jalanõud kui võimlemisriided muretsema. Ja pole teada, kellega kohtun, kui järgmisse tundi lähen.
Soovitan kõigile olla õhtuti Jõgeval liikudes ettevaatlik. Parem, kui teil ei oleks kotis kaasas raha ega väärtuslikke esemeid.
Kotita jäänud vanaema
Toimetusele on kirja autor teada
