Oleviste kogudus on kodutute öömajade esimene vabatahtlik koostööpartner ning pakkunud kodututele esmavajalikku juba kümme aastat. Nad on pakkunud hingeabi, tuge, riideid. Hiljem kirikus ka jumalateenistusi. Paar korda aastas on tasuta saunapäevad, mille maksab kinni Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet. Riided ja toit on kiriku poolt.
Abi palumine on raske
“Jõgeva sotsiaalmajast oli selles grupis 10 inimest, Tallinnast aga kokku neljast kohast: Kauge öömaja-varjupaigast, Suur- Sõjamäe tänava sotsiaalmajutusüksusest, Mustamäe Kodutute Öömajast ja Alasi tänava öömajast,? rääkis Jõgeva Sotsiaalmaja juhataja Renee Rumm.
Rummi kinnitusel oli bussitäiest inimestest suurem osa need, kes on suutnud n-ö põhjast välja tulla. Tegemist oli omamoodi preemiareisiga.
“Nad on suutnud öömajast välja tulla ja minna edasi elama kas sotsiaalmajja või sotsiaalmajutusüksusse, kus klient mingil määral oma kulude eest ka ise maksab,? selgitas Rumm. “Neile tuleb au anda, kes on kõige hullemast välja tulnud.” Olles seda tööd aastaid teinud, kinnitas Rumm, et raskest olukorrast välja tulemine ja isegi abi palumine on paljudele raske.
Öömaja on paik, kuhu saab minna vaid öösel. Seal on küll pesemisvõimalused ja antakse ka elementaarset riideabi, kuid selline olukord peaks olema ajutine ja mitte venima aastatepikkuseks. Oma Tallinna-kogemustest mäletab Rumm ka sellist kontingenti, kelle saatis hommikul pestuna ja kammituna öömajast välja, kuid õhtul tagasi tulles nägid nad välja kaks korda hullemad kui eelmisel päeval.
“Need on inimesed, kes ei käi tööl, vaid elavad sellest, mida leiavad. Neil puudub julgus minna abi küsima. Nad ei võta tööd vastu isegi siis, kui neile seda pakutakse. Neil on kas hirm vastutuse ees, või ma ei tea, mis see on. Siin, Jõgeval, on teine olukord,? rääkis Rumm.
Sotsiaalmaja juhataja arvates on sotsiaalmaja ikkagi eelkõige võimalus neile, kes tahavad normaalsesse ellu tagasi pöörduda, hakata tööl käima, palka saama, makse maksma ja ise oma elu elama. Olukord, kus kõik ette ja taha ära tehakse, peaks olema mööduv.
Kuigi sotsiaaltöötajate kohus on kõiki aidata ning kuigi teadaolevalt pole see üksnes Eesti probleem, tekib ikka küsimus, kui kaua ja miks peavad maksumaksjad kinni maksma parandamatute alkohoolikute öömajad, nende töövõimetuspensionid jne.
“Sotsiaaltöötajate kõige raskem töö ongi leida inimeses motivatsioon, teda toetada ja nõustada, isegi sundida tagant, et ta lõpuks oma eluga midagi ette võtaks. Praeguse seaduse järgi võib asotsiaal aga oma elustiili juurde jäädagi, ta korjab metalli ja pudeleid ning haiseb ja öömajakoht on talle kindlustatud,” rääkis Rumm ja möönis, et alati on lootus, et ühel päeval midagi muutub.
“Kui me suudame päästa kümnest inimesest ühe, siis on see juba tänu meie tööle,” kinnitas ta.
Sel aastal juba pesnud
Kuigi algne idee oli einestada Laiusel vabas õhus, otsustas pubi viimasel hetkel, et vihmase ilma tõttu tuleks toitu pakkuda ruumis.
“Ma luban, et pubi ei pea tellima parasiiditõrjet ja see pole järgmisel päeval ka suletud,” lubas Rumm.
Renee Rumm tunnistab, et koju minnes ta oma käsi küll desinfitseerib, kuid muidu keemilisest puhastusest läbi ei käi ja kirpe pole ka kunagi koju viinud.
Tallinna inimestega kaasas olnud sotsiaaltöötaja Aivo Kaoküla kinnitas samuti, et valdav enamik Jõgevamaa-ekskursioonile kaasa võetud klientidest on edasipüüdlikud ning suurem osa neist sai ka aru, mida neile näidati ja millest räägiti.
“Inimesed üritavad pinnale tagasi tõusta. Need on varjupaigas elavad inimesed, kes maksavad kuus 150 krooni ja elavad täiesti tsiviliseeritud tingimustes, mehed ja naised eraldi tubades ning nende kasutada on ka du?iruumid ja köök,? rääkis sotsiaaltöötaja pealinnast.
Miks aga paljud ikka veel haisevad, ei osanud öelda ka tema. “Kauge öömajas ütles üks klient, kellel soovitasin pesema minna, et miks, ta on ennast sellel aastal juba ühe korra pesnud,? meenutas Kaoküla.
Kaoküla sõnul muudab Tallinna kodututest ennast paremuse poole vaid üks 50-st.
“Aga kas oleks õige jätta nad lihtsalt tänavale vedelema?? küsis sotsiaaltöötaja, kelle andmetel on tegelik kodutute arv Eestis palju suurem, kui on kohti neile mõeldud öömajades. “Inimesed on jäänud koduta väga erinevatel põhjustel,” rõhutas Aivo Kaoküla.
Keegi ei soovi vastutust
Tundub, et Eestis ei leidu seda jõudu, kes sooviks võtta vastutust, et hakata praegust süsteemi muutma, et määrata kindlaks tähtaeg, mitu kuud võib varjupaigas olla. Renee Rummi kinnitusel on tegemist kätteõpitud abitusega.
“Vähe on ka neid omavalitsusi, kes on öömaja rajanud. Kui ma jääksin Kasepääl kodutuks, siis poleks vallal mind kusagile panna,? tõi Rumm näite.
“Kui aga neile inimestele pakutakse tööd, siis keegi ei tahagi seda teha,? meenutab Aivo juhust poolteist nädalat tagasi, kui varjupaika tuli inimene, kes pakkus, et maksab 50 krooni tunnist, et tal asjad korterist välja tõstetaks. Ja mitte keegi ei läinud, kõik aga sõid isuga euroabi makarone.
“Eesti Vabariik on haruldane. Meil on e-valitsus, me hääletame varsti mobiililt ja samas vajame makaroniabi!? imestas Renee Rumm.
Praegune seadus ei näe ette ainsatki piirangut, mis keelaks inimesel näiteks 40 aastat öömajas istuda. “Süsteem on üles ehitatud põhimõttel, et inimene satub kõigepealt öömajja ja sealt varjupaika, siis sotsiaalmajja jne. See on mõeldud ajutise olukorrana ning paberil paistavad kõik asjad hästi,? rääkisid sotsiaaltöötajad.
Korraldajad tänavad ürituse kordamineku eest Sinu Pubi, Tallinna Oleviste kiriku kogudust, Tallinna Sotsiaaltöö Keskust, Tallinna Hoolekande Keskust, B. Alveri Muuseumi, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi ja Riina Vändret.
JAANIKA KRESSA
