Jõgevamaa kultuuriloos on Eesti ajakirjandusajalugu esindatud mitme faktiga. Põltsamaal anti välja ja trükiti esimest eestikeelset perioodilist väljaannet Lühhike öppetus, Äksi pastori Otto Wilhelm Masingu eestvedamisel ilmus esimene eestikeelne ajaleht Maarahva Näddala Leht. Mustvee gümnaasiumis ja Sadala koolis õppis hilisem legendaarne teleajakirjanik Valdo Pant. 24. septembril 1935 sündis Tartumaal Vaimastvere vallas Päde külas 20. sajandi üks nimekamaid ja lugejate poolt austatumaid-armastatumaid põllumajandusajakirjanikke Olev Anton, kes sai tuntuks ka kirjanikuna.
Olev Anton on õppinud mitmes koolis, kekkooli lõpetas ta 1954 Jõgeval. “Rajoonilinna ja keskkooli oli üks jaamavahe. Ema pani mulle kaasa nädala moonakoti ja pistis pihku paberraha. Koolis käisin maavillases, mantel oli suvel ja talvel üks kummeeritud. Jalas villased sokid ja kalossid (talvel) või tennisekingad (suvel, ka keskkooli lõpupeol),” kirjutas Olev Anton meenutusteraamatus “Ringiga koju tagasi”, mis ilmus Maalehe raamatu väljaandena 2005. aastal.
Õppis EPAs maakorraldust
1959 lõpetas Olev Anton Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) maakorraldusinsenerina. Samast aastast kuni 1963. aastani töötas ta ajakirjanikuna ajalehes Rahva Hääl, seejärel kuni 1987. aastani ajalehes Edasi põllumajandusosakonna juhataja ja korrespondendina. Samast aastast ilmuma hakanud Maalehes töötas ta kuni oma surmani 1998, olles osakonnajuhataja, erikorrespondent ning 1991-1992 peatoimetaja.
Olev Antoni iseloomustuseks sobib väga hästi professor Juhan Peegli ütlus, et ajakirjanik sa võid olla, inimene pead olema.
“Isa oli väga tolerantne inimene, püüdis inimestes alati head leida, suhtles tõeliselt avatult. Unistav poisikene ei lahkunud tema seest mitte kunagi. Minu jaoks oli ta ka lahkuse ja vähenõudlikkuse musternäide. Samas polnud talle toomasnipernaadilik ellusuhtumine ka sugugi võõras,” meenutas poeg Andres Anton, kes on olnud Maalehes ärijuht, praegu aga töötab Muhu põhikooli direktorina. Andrese sõnul ei jaganud ta isa Olev kunagi mingeid elutarkusi. “Tavaliselt suunas, endal muie suunurgas, silmad naerused, üritades hästi tõsine olla. Seda ta muidugi ei osanud, aga suunas jutu täpselt nii, et ma pidin aru saama, kuhupoole nüüd hoidma peab. Enamjaolt aga ütles ta, et vanadus ei tähenda alati tarkust, arutame nüüd seda asja,” rääkis poeg Andres.
Kirjutas kodukandi möldrist
Maalehte kirjutas Olev Anton loo ka mölder Artur Tsäärost, kes praegu oma kodus Pedja külas pensionipõlve peab. “Kokku saime kõigepealt poe juures. Sageli veskist jalgrattaga mööda sõites lehvitas ta alati tervituseks. Kord tuli aga veskisse sisse ja ütles, et kuule, ma tahan sinust ühe jutu kirjutada. Intervjuud käis Olev võtmas kaks nädalat, peaaegu iga päev. Tihti oli tal kaasas ka tema lemmikjook ja nii me siis maailma asju arutasime,” rääkis Tsääro.
“Olev Anton uuris, kust ma pärit olen ja mismoodi möldriks sain. Küsimine käis tal nagu muuseas, muu jutu sees. Ülemaailmsest ja üle-eestilisest poliitikast me ei rääkinud, küll aga arutasime ümbruskonna kitsaskohti.
Kui artikkel valmis, tuli Olev minu juurde ette lugema, kontrollimaks, kas kõik õigesti kirja pandud. Olev Anton käis kodukandis palju ringi. Kui ta aga vahepeal kadunud oli, küllap ta siis oma kodus midagi ikka kirjutas,” rääkis kunagine veskimees.
Lugu kirjutatakse ikka peas
Andres Anton meenutas, et sai poisipõlves näha isa tööd Edasi toimetuses ja hiljem Maalehes. “Nägin Pedjas, kuidas näidendid valmis said. Tööprotsess oli huvitav. Isa tuli metsast ja ma küsisin, et mis ta ka tegi seal. Tema vastu, et lugu kirjutas. Mina jälle, et sul on ju ainult kirves ja saag kaasas. Tema vastas, et pojakene, lugu kirjutatakse ikka peas valmis, trükimasinasse kirjutatakse juba valmis lugu…
Talle meeldis üksi olla. Kui meie lastega Pedjas olime, siis kirjutusmasin jäigi kapi otsa, alles pärast meie ärasõitu võttis ta masina kapilt alla. Samas kirjutas ta väga palju käsitsi, tal oli nimelt imeilus käekiri. Seda oleks võinud kohe trükkida, lihtsalt kadedaks tegi, nii ilus ja korrektne käekiri.”
Andrese sõnul õnnestus tal isaga Edasi ajal läbi sõita ilmselt kõik Tartu rajooni majandid, viibida lõikuspidudel, osaleda Võrtsjärve mängudel jne. “Tavaliselt sinna lapsi kaasa ei võetud, kuid nemad koos kadunud fotograafi Kalju Rauaga (lahutamatu tandem) ei pööranud sellele erilist tähelepanu.
Maalehe ajal jäi isa tööstiil üldiselt samasuguseks. Ta sõitis eelnevalt bussi või rongiga vajalikku kohta, tutvus inimestega, vestles nendega, aitas inimesel ennast “lahti rääkida”, süvenes põhjalikult teemasse ja alles siis, olles eeltöö ära teinud, kutsus fotograafi. Ta teadis alati väga täpselt, millist pilti tal vaja on. Ta ei harjunud kunagi nüüdisaegse operatiivsusega, et diktofon nina alla ja hakka nüüd rääkima, meid ootab järgmine objekt…”
Kutsumuseks põllu- ja metsatööd
Küllap nii loomingulise inspiratsiooni kogumise eesmärgil kui ka lihtsalt vahelduse mõttes tavapärasele ajakirjanikutööle käis Olev Anton karjas nii Tartumaal Laeva sovhoosis kui ka Jõgeva näidissovhoosis Pedja kandis. “Isa võis vaimustuda ka mõningatest ehitustöödest, eriti nendest, mida ta enne teinud polnud, ning nokitseda nende kallal lõpmatuseni. Meid ühendas huvi metsa ja metsatööde vastu. Juba üsna väiksena sain teada, mis asi on kahemehesaag, koolipoisina tundus see väljend eriti naljakas. Vanemaks saades olin ma valmis kõik tööd motoriseerima. Isa aga ütles kuni oma elupäevade lõpuni, et ma lähen teen sulle õige ühe puuriida metsa valmis, küll sa ära vead.
Teiseks tema suureks kutsumuseks oli niitmine. Hommikul vara üles, nagu maapoisile ikka kohane, ja niitma. Selleks ajaks, kui teised kodakondsed end alles voodist üles ajasid, oli isal ilmatu lahmakas maha niidetud ja teistele hommikusöök ka valmis tehtud. Ja see ei olnud kunagi võileivad, vaid enamasti praemuna, praetud soolaliha või mõni supp. Lemmikuteks olid tal hapukapsa- ja hernesupp,” pajatas Andres Anton.
Muuseum Olev Antonile
Palusin Andresel edasi anda ka isa mõtteid sünnikodust Päde külas ja üldse Vaimastvere kandi elust. “Seda küsimust ma ootasin ja kartsin, sest noor inimene on ju rumal ja arvab, et kõik on jääv, aga kahjuks pole. Isa elas väga valuliselt läbi oma koduküla ääremaastumist ja vaikset hääbumist. Ta rääkis väga palju oma emast, kellest ta väga lugu pidas, ja Sepa talu meeste traagilisest saatusest. Lisaks paljudele muudele annetele, oli tal haruldane mälu, ta mäletas mitmeid sugupõlvi tagasi toimunud sündmusi, millest olid talle rääkinud vanemad inimesed. Metsas käies rääkis ta alati, vot siin oli heinamaa, siin ma käisin karjas, siin tõmbasime naabripoisiga suitsu. Nüüd on mul endale vaid etteheited, et ei osanud õigel ajal rohkem küsida, sest keegi siin ilmas pole igavene.”
Meenutusvestluse käigus välja käidud mõttest Olev Antonile tema viimasesse koju Pedja külla majamuuseum rajada arvas poeg järgmist. “Võiks alustada ikka vähemast, näiteks suunaviidast. Tegelikult ma olen veendunud, et isale oleks isegi see idee liigne tähelepanu tõmbamine. Ta oli loomult tagasihoidlik, vahel isegi liigagi. Eneseupitamine oli talle täiesti tundmatu, kaasaegsest turundusest ei saanud ta kunagi aru, lähtus aga ikka Oskar Lutsu tarkusest, et kõige parem soovitus on mees ise… „
Andis nõu harrastusnäitlejatele
Olev Anton on kirjutanud neli näidendit. 1980 lavastati Vanemuises “Laudalüürika”, 1983 “Tuulemurd” ja 1984 “Rublarüütlid”. 1991. aastal pälvis “Oma talu uustalunik” Ugala näidendivõistlusel teise auhinna, kuid jäi lavastamata.
Vaimastvere klubi juhatajana töötanud Hillar Laane asus sellesse kanti elama, kui Olev Anton juba Pedjasse kodu rajanud oli. “Veel enne oli Olev tuttav mu abikaasaga, kes samuti pärit Päde külast. Tegelikult müüski mu ämm Olevile oma lapsepõlvekodu Pedja kandis Karussaarel. Meie klubi näitering hakkas mängima Antoni näidendeid. Esmalt võtsime repertuaari “Laudalüürika” ja siis “Rublarüütlid”. Olev käis meile näitemängude õppimise ajal nõu andmas ja teatud perioodil juhendas ka ise näiteringi (“Rublarüütlite” ajal ).“
„Laudalüürikaga” käis Vaimastvere näitering külalisetendusi andmas väga paljudes Eestimaa paikades. Laane sõnul võttis Olev Anton sõprade keskel olles vahel üles ka lauluviisi. “Ta oli ikka väga mõnus mees,” meenutas Laane.
JAAN LUKAS
