Katrin ja Aivar Oleski kodu asub üsna Jõgeva külje all, kus sealsesse suvilapiirkonda viib kauni nimega Linnumetsa tee. Endisest suvilast on välja kasvanud ka Oleskite tänane avar ja silmatorkavalt ilus elamu. Et selles paigas on veel mitmed teisedki kunagised suvilad aastaringseks elamiseks kohandatud, leiab Katrin Olesk, et küla mõõdu annab see koht juba välja küll. Siinsete kruntide omanikud on olnud ka algusest saati enamasti samad ning see annab põhjust arvata, et selles külas võib üpris hea ja turvaline elada olla.
Väikestest asjadest suured ideed
Oleskid on Linnumetsas olnud alalised elanikud nüüdseks juba neli aastat. “Ehitus muutus nii suureks, et polnud mõtet ainult suvilana pidada,” tunnistab Katrin. Nii olevatki pereisa Aivar võtnud ette otsustava sammu linnakorter maha müüa, et päriselt maal elama hakata. Algsest suvilast ei anna praegu suurt midagi aimu, kui mitte arvestada algusajast pärit Katrini vanemate istutatud puid, mis on selle kodu sümbolid ja jäävad siia ilmselt alatiseks.
Oma praegust kodu nimetab Katrin terve pere meeskonnatööks ning kõik on tehtud just nii, et pereliikmetel endil mõnus ja mugav oleks. Väljastpoolt pole olnud ei sise- ega väliskujundajaid ega ka ehitajaid, mis tähendab, et nii idee kui ka teostus on oma perest pärit. Pereisa Aivar on võõrast abi vajanud vaid siis, kui mõne töö juures iseenda puhtfüüsilisest jõust vajaka on jäänud.
“See on meil tänavune kevadeehitus,” osutab Katrin hoovil basseini juures olevale suvemajakesele, kus mõnusad istumiskohad sisse seatud. Huvitavad joonistused laes ja mujalgi on pärit gümnaasiumis käivalt tütrelt Minnilt, kes neli aastat tagasi lõpetas ka Jõgeva kunstikooli. Katrin tunnistab, et suvise varjualuse ehitamise mõte oli kujunenud lihtsalt ühest väikesest asjast. Nii olevat nende kodus välja kukkunud paljude asjadega, et kui midagi ehitatakse, areneb sellest edasi mõni hoopis suurem idee, mida siis ka ellu viima hakatakse.
Katrin, kes kunagi õppinud lillekasvatajaks-dekoraatoriks ja kes praegu töötab riigiametis, on kodu rajamise käigus järjest enam aru saanud, kui väga teda paelub kõik sisekujundusse puutuv. “Kui nüüd uuesti alustama peaks, hakkaks just midagi sellist õppima,” tunnistab ta.
Leilisaun koos miljonivaatega
Oleskite kodu õues tundub olevat kuidagi eriliselt palju õhku ja valgust. Et õuest avaneb vaade otse jõele ja sealt edasi, annab kõik justkui lõpmatuse tunde. Päris juhuslikult see nii just pole. Nagu pererahvas kinnitab, on nad oma õue pigem selle mõttega kujundanudki. Eestlasel on ju hoopiski ajast aega kombeks olnud oma krunti võimalikult palju hekkide ja aedadega varjata.
Pereisa Aivar on jõepõhja mudast puhastanud ning kalda täiteks on päris suures koguses ka liiva veetud. Niimoodi on saadud ujumiskoht ja ka kallast on igapidi ilusamaks muuta püütud. Kalda ligiduses on ka ilus väike palkidest leilisaun. Just nimelt leilisaun, sest elektriga köetav pesemisesaun on majas sees. Jõeäärne saun on pigem tervisele mõeldes ja pingete mahavõtmiseks tehtud. Seal pole isegi elektrit ? valgust annab petrooleumilamp. Majal on sindlikatus. Ja mis eriti oluline – lisaks leilivõtmise mõnule avaneb samast imeline vaade kaugele üle jõe, mis olevat eriti ilus päikeseloojangul. See on nagu omamoodi elav maal, täiesti tasuta pealegi. Lisaks kõigele saab sellel “maalil” enamasti ka ühistu lehmakarja rohtu söömas jälgida.
Juurvilja kasvatab Oleskite pere oma aias parasjagu värskelt ärasöömise jagu. “Jänes Joosepile porgandeid ka,” täpsustab Katrin. Südame järele on aga perenaisele kõige enam roosid, mille istikud on enamasti toodud Põltsamaalt Joosti aiandist. Nende kohta on ta koostanud koguni kataloogi, et kui mõni taim või sort peaks välja minema, teaks sama asemele istutada.
Nagu perenaine Katrin kinnitab, tahab kogu nende pere väga koju tulla ja siin olla ning see ongi just kõige olulisem. Asjaolu, et lastel, nii tütrel Minnil kui ka sportlasest pojal Timol, on olnud kodus alati oma tööülesanded täita, pole neid heidutanud. Pigem vastupidi – see on neid rohkemgi kodu külge köitnud. Tõsi, praegu, mil perepoeg õpib Soomes, jõuab ta siia endisest harvemini.
“Aga kui me koju jõudnud oleme, siis me siit välja ei kipugi, ainult poes käime, kui vaja,” tunnistab Katrin ning ütleb, et kõige parem on vahel ka lihtsalt olla, rahulikult ja rahmeldamata.
VAIKE KÄOSAAR
