(Rahvapärimus Raplast 1934. aastal. Kirja pandud 2002)
Algus 22. septembri lehes
Olin kuueaastane poisike, väga elav laps, kui mängisime õega Rapla alevis kodumaja ees ja karjatasime lambaid. Päike oli kodumaja taga läände vajumas. Kell oli umbes kuus. Isa küttis sauna. Ema küpsetas saia, sest järgmisel päeval oli Raplas laata oodata, ema aga pidas meil teemaja ja einelauda.
Alevi vahel, munakividest sillutatud maanteel kõrisesid taluinimeste raudrehvidega vankrid ja iga uue kõrina puhul heitsime pilgu sõitjaile. Siis märkasime meist eemal vankrist maha hüppamas pikemat mantlis paljaste säärtega meest. Imeline isik liikus mööda kraavis tallatud teerada just meie suunas. See oli Vend Vahindra.
Pühakojas olles tuleb täita kõiki Buddha õpetusi igal sammul. Nende muinasjutuliste hoonete väliskülgedel olev kunst paneb kõiki võõraid jahmatama oma erootilise kehakeelega (kasutan siinkohal juba oma tänast arusaama tollest, mida siis kuulsin, seda mõistmata). Keegi ei naera, vaid jääb mõtlema: kas ka see on pühadus? (Loomulikult – siit algab inimelu!)
Mida lähemale jõuad Lhasasse, seda kannatusrikkamaks kujuneb teekond. Lõpuks lausa roomad läbi kannatusrikaste ihupiinade, lunastamaks oma patte ja suurendamaks oma usku, et hing jõuaks kord elu lõpul nirvaanasse. Buddha õpetuse järgi pole ilma enda maistest pattudest vabastamiseta sinna pääsu.
Rääkis palju budismist
Kujutasin ette, kuidas mehed tolmus ja poris roomates kui vihmaussid sinna pürivad. Nagu hiljem teada sain, toimub see tõesti nii ka praegu. Seda kinnitavad nähtud filmid ja seda nõuab budism.
Vahepeal oli ema lüpsnud lehma ja katnud laua. Ta tõstis sinna suure kausi kruubipudruga, kus sügav võisilm keskel, pakkus veel sooja piima ja värsket saia meega. Külaline tänas ja õnnistas peret pika salmiga Vedast.
Kaua istuti koos ja aeti juttu budistide pühast elust Indias, Bhutanis, Birmas ja Tiibetis. Jäi meelde, et surnud heidetakse hoolimatult mäekurdudesse, kus raisakotkad teevad ära oma töö. Surnute hinged liiguvad sinna, kuhu Buddha neid suunab. Seepärast kasutab rahvas elades pidevalt palveveskite abi, et neid keerutades saata oma palveid ja soove taevasse. Sellega tegelevad ka paljud naised.
Meeste vendlusest
Ma väsisin kuulamast ja ruttasin üles lakka magama. Kui öö oli juba käes ja väljas täielik pimedus, tuli ka Vend Vahindra üles minu kõrvale. Ema oli talle andnud lina ja teki. Teinud aseme minu kõrvale, tundsin, kui õrnalt ta tõmbas mind endale lähemale, küsides vaikselt, kas pole jahe. Öö oli tõesti jahedavõitu, ehkki oli südasuvine aeg.
Tundsin ta pehmeid rinnakarvu oma selja vastas, ta pehmet habet pea taga, ta karvaseid käsivarsi end hoidmas. Minagi magasin vaid trussikutes, tekk oli see, mis soojendas jaheduse eest küllalt.
Seal pimedas teki all kuulsin mehelt õpetavaid õnnistussõnu: “Mehed on vennad, kui nad mõistavad ja hoiavad üksteist kõiges ja kindlalt. Meeste sõprus on püha, jääv ja ununematu. Jäta see meelde. Annan omalt poolt sulle eluteele kaasa hingesoojuse – seda teevad buda mungad alati. Sa pead elama teadmises, et oled õnnelik, ja häid eluaastaid jätkugu sul kauaks. Õpi tundma Buddha õpetusi juba poisieas – need on raamatus (küllap mõtles ta Vedat).
Ma olin küll vahel heinaajal olnud oma isa kõrval ja jahedatel öödel ta kaisuski. Siis ta kallistas mind ja käskis olla talle sõnakuulelik poeg. Nüüd olin võõra ränduri kõrval, aga meie vahel oli ometi mõistev lähedus, rahulolu, headus… Ta hingas mulle kuklasse sooja hingeõhku. Ta tõmbas mind kindlalt enda lähedusse. Nii magasin rahulikult hommikuni.
Kui kukk aias järjest laulis ja meid üles äratas, avasin silmad ja leidsin, et olime koos kõrvu. Vend Vahindra ütles, et on laadahommik ja ta peab lahkuma. Teda ootavat reisikaaslane, kellega koos ta alustab peagi teekonda maailma lõppu – Tiibetisse ja Birmasse. Ei teadnud siis ma neist maadest veel midagi. Jäi meelde, et ükski prohvet pole kuulus omal maal.
Õue peal jättis misjonär mu vanematega, kes seal juba toimetasid, hüvasti. Kätt ta ei pakkunud (hiljem kuulsin, et Buddha õpetuse järgi olevat naised vahel “roojased”…) Öömaja ja lahke vastuvõtu eest jättis emale rahagi. Seda muidugi poleks vaja olnud, sest ka minu vanemad aitasid kõiki hädalisi alati südamest. Enne äraminekut ta õnnistas veel maja, lausudes palvesõnu ja langetades ühtlasi meie suunas oma palvekäsi, tehes sügavaid kummardusi.
Vend Vahindra oli südamlikum, kui ma hiljem tema kohta olen lugenud. Tema sõnade jõudu ja õnnistust meie kodule, mida enam pole (natsionaliseeriti riigile), pole ma suutnud unustada seniajani. Meie peres kõneldi temast tihti.
Mis rahvusest ta oli?
Mida ma hiljem olen temast kuulnud ja lugenud? Kaua aega oli mul ebaselge tema päritolu. Omal ajal räägiti temast kui lätlasest Karlis A. M. Tennisonist, kes on sündinud Laura mõisas Põhja-Lätis Vidzeme provintsis, mis kuulus varem Liivimaale. Kuna teame, et Liivimaa pealinnaks on peetud ka Põltsamaad, siis teistsugused andmed räägivad koguni, et ta sündis Põltsamaa pastoraadis 20. augustil 1883 ja ta tõeline nimi on August Mihkli poeg Tõnisson.
Miks ta on end näidanud dokumentides kord lätlase, isegi soomlasena, kuid mitte eestlasena, jääb tõesti arusaamatuks. Muidugi oli ta eestlane, sest ma kuulsin ju tema juttu, pikki seletusi. Kõike rääkis ta puhtas eesti keeles, nagu kõneldakse Kesk-Eestis Põltsamaal (olen ise õpetanud lapsi Kabalas, Võhma lähedal), pealegi olen lõpetanud Tartu Ülikooli filoloogina ja tunnen päris hästi eesti murdeid. Kesk-Eesti keelemurded on lähedased ka Rapla kandi keelele.
Budism ja jooga
Vend Vahindra joogategemisest on rohkesti mälestusi. Laadalised on teda laialt üle Eesti kutsunud paljasjalgseks Tõnissoniks. Kui ta kord Tiibetist kodumaale tuli, hakati teda kutsuma kerjusmungaks, kes kuulunud Sangha mungaordusse, aga koos oma kaaslastega õpetanud budismi ja joogat. Rahva seas liikudes on neid kividega pillutud.
Misjonitööl sai tema ustavaks kaaslaseks Friedrich Voldemar Lustig Narvast. Temaga nad ka Raplas kohtusid. Ta seisnud seal ise transis olles viis minutit pea peal. Tagasisõidul olid nad kogunud enda ümber ustavaid noormehi, kellega propageerinud fanaatilist budismi.
Tema ja ta kaaslaste elutööna valmis käsikirjaline “Budismi katekismus”. Nende põhitööks jäi: täita kõiki Buddha õpetusi, järgida tema nõuannete elluviimist, loobuda kõigist maistest rõõmudest ja loota end piinates tulevasele õnneelule nirvaanas. Seda õpetust on nad 13. dalai-laama kutsel levitanud Indias, Nepalis, Tiibetis, Mongoolias, isegi Venemaal ja viimati Birmas, kui elasid Schwedagoni mungakloostris.
1960. aastate algul oli Vend Vahindra tervis halvenenud ja 9. mail 1962. aastal ta suri südamenõrkuse tagajärjel ühes Ranguuni (Yangoni) haiglas. Legend räägib, et hoolimata seal valitsenud lämbest leitsakust, püsis ta surnukeha kaua lagunemise tundemärkideta. Ta kremeeriti suure pidulikkusega ja tuhk asetati pühamusse hoiule.
Ma pole seni kuulnud, et meie maa oleks tundnud tõsist huvi nii kuulsa inimese vastu. Temast võiks teha filmigi ning kasutada ka neid mälestusi selles.
i
KALEPH JÕULU
