Oleme valiku ees: kas Exceli elu või tugev oma riik

Kriisid on maailma suuremal või väiksemal määral alati mõjutanud, kuid praegune koroonaviirusest tingitud pandeemia ületab kohati juba Teise maailmasõja aegset kataklüsmi, sest toona jäid suurtest sõjakahjudest paljud riigid siiski puutumata. Nüüd mitte keegi.


Eelmine samas mõõtkavas pandeemia möllas maailmas samuti imeliku numbrikombinatsiooniga aastal – 1919. Siis murdis gripp miljoneid, kõige enam Põhja-Ameerikas, kus isegi rahvuslik hokiliiga NHL mängud peatas. Ilmselt oleks viirus hullematki laastamistööd teinud, kuid maailm ei olnud veel eluliselt üks tervik. Elati oma riigis ja igaüks nokitses omas urus.
Nüüd, sada aastat hiljem, jälle ebatavalise numbrikombinatsiooniga aastal – 2020 (on see vaid juhus?), on maailm haavatav kui kaardimajake. Tegelikult on inimene ise selleks kõigeks aasta-aastalt pinnast ette valmistanud.

Õhukeste riikide aeg on läbi

Nagu kirjutas hiljuti Briti nimekas filosoof John Gray, et mida rohkem on inimesel maailmas ruumi ja mida vähem on ruumi loomaliikidel, seda sagedasemaks pandeemiad muutuvad. Seepärast võiski nüüd ühelt Hiina kalaturult alguse saanud epideemia kõigutada kogu maailma.
Gray on ka optimistlik, öeldes, et maailm seekord veel otsa ei saa. Tühjad tänavad täituvad taas, aga maailm meie ümber on teistsugune. Globaliseerumise hari on möödas, sest maailm jaguneb taas tükkideks ja ellu jäävad paremini oma kodanikke hoidvad ja oma piirides majandavad riigid. Eeskujuks toob ta Aasia riike, kus kollektiivsus võidab individualismi ja kus riik pole liiga õhuke. Euroopa Liitu ja eriti eurot ootab tasane hääbumine ning Venemaa mõju läheb kindlalt tõusuteele.
Nädalaajakirjas New Statesman ilmunud kirjutises märgib Gray, et maailmas on läbi saamas liberaalsuse eksperiment, millega lahjendati kogu aeg tegelikult suveräänsust. Globaalseid probleeme ei saa enam lahendada globaalselt, mida on juba näidanud koroonakriis Euroopas.
Kuna igaüks peab seisma enda eest, suureneb tulevikus riikidele surve toota strateegilisi kaupu kohapeal ise, piirid muutuvad kinnisemaks ning inimesed püsivad rohkem kodus. Minnakse ajas tagasi.
Kokkuvõttes võiks ju öelda, et globaliseerumine ongi vorminud maailma imelihtsalt haavatavaks, mille võib hävitada üldine elektrikatkestus, majanduskriis või pandeemia. Sõda on siin vaat et üks tagasihoidlikumaid variante. Kuidas oleme osanud end sellisesse seisu tüürida? Maailmas, Eestis, oma kodukohas.
Eesti rahva seisukohalt on keerulistel aegadel alati olnud meie trump hajaasustus, looduslähedus, oskus kogukondlikuks tööks ning võime ise hakkama saada. Viimased paarkümmend aastat on meid selles osas kõvasti ajas tagasi paisanud.

Õpitud abituse kultiveerimine

Riigi õhukeseks hööveldamisega oleme maalt viinud asutused ja institutsioonid, tekitanud rahva lõputu voo linnadesse, mida pole peatunud ka ebaõnnestunud, läbimõtlematud ning poolikud haldusreformid. Õpetame järjest enam abitust, kus isegi maal elav inimene ei tohi oma kodus teha neid ja neid töid. Kõike võivad teha vaid tellitud, selleks litsentseeritud inimesed, vastasel juhul ei kehti kindlustused ega lepingud. Aga kui need valitud inimesed ühel päeval enam appi ei tule? Oma inimesed oleme aga tööoskustest võõrutanud.
„Täiesti hukatuslik on selles perspektiivis kooli-, haigla- ja muude võrkude jätkuv optimeerimine ja tsentraliseerimine ehk siis maa-asustuse struktuuri hävitamine,” kirjutas laupäevases Postimees AKs Kaido Kama.
Nii luuakse tegelikult iga sammu ja teoga pinnast linnastumisele. Ülerahvastatud linnad ja tühi maa on aga parim pinnas pandeemiale. Hädaolukorras täheldatakse ikka inimeste suundumist linnast maapiirkondadesse. Senised tõmbekeskused võivad muutuda hoopis tõukekeskusteks. Ainult et see, mis neid seal kunagi ootas, varsti enam ei oota.
Kõik see on loodud Exceli tabeli põhisel majandamisel: kasulik pole pidada, kasulik pole toota, kasulik pole lahti hoida. Lootuses, et küll Hiina aitab. Hea vähemalt, et oma kaitseväe vajadusest saadi aru, lootmata Hiina abile.
Praegune kriis annab siiski võimaluse vaadata toimuvale teise pilguga.
„Loodan, et kriis keerab meid heas mõttes paar tiiru tagasi,” ütleb ka Eesti jalgpallijuht Aivar Pohlak Jalkas ilmunud intervjuus.
Muutuv maailm sunnib meid praegu valima. Kas tahame jätkata elu Exceli-põhiselt, mis teeb meid järjest enam haavatavamaks, või võtame eesmärgi hoida oma tugevat väikeriiki. Viimasel juhul Excel ei toimigi, aga elu püsib.

TIIT LÄÄNE,
peatoimetaja

blog comments powered by Disqus