Siis, 1992. aasta juulis sattusin ootamatult silmitsi Mati Undi Palamusel elava tädiga, kes andis lahkesti Mati ema ehk siis oma õe telefoninumbri (talu Linnamäel oli siis juba võõrastele müüdud ning Mati ema kolinud Voorele paneelmajja) ja lisas, et Mati on kohe-kohe jälle voodihaiget ema vaatama tulemas. Taganemisteed enam polnud. Pealegi ootas mind peatselt ees sunnitud elukohamuutus ja ma ei teadnud, kas mul veel üldse kunagi ajakirjanikutööd teha õnnestub. Mul polnud midagi selle vastu, et lahkuda areenilt nagu Polkovniku Lesk ? efektiga ja sirge seljaga. Ehk suurepärase looga Mati Undist.
Ema juurde külla Unt mind siiski kutsuda ei tahtnud, vaid soovis ise tulla minu juurde. Meie vestluse algus oli ebalev ? just minu poolt. Kompleksid lõid välja: selle asemel, et tarka inimest rahulikult kuulata, üritasin vist muljet jätta, et ise ka päris loll ei ole. Teiseks palus Unt mul lauale valmis pandud kassettmakki (kellel meist tollal diktofon oli!) mitte käivitada: tal olla väga kehv diktsioon. Nina märkmikus, tema juttu konspekteerima hakata ma jälle ei julenud, sest tundus, et see summutaks tekkiva usalduseõhkkonna juba eos. Nii siis kritseldasingi lauaserva varjus ja poolenisti käsikaudu paberile vaid üksikuid fraase ja märksõnu.
Usalduslik õhkkond tekkis tegelikult ruttu. See ei pruukinud minu teene olla: Undil endal oli sel hetkel vist vajadus kodus tekkinud pinged endast välja rääkida. Kõrge iga ja voodisse aheldatus olid hakanud ema iseloomule mõjuma ning lisanud tegelikule abitusele veel tubli tüki õpitutki. Mati mitte ainult ei rääkinud, vaid lausa mängis mulle ette kodus tema ja ema vahel toimuvaid tüüpstseene.
Selles kõiges polnud hala ja enesehaletsemist, vaid poja süümepiinu selle pärast, et ei jõua nii palju ema juures käia kui vaja ning et ei jaksa emaga koos oldud ajast enam rõõmu tunda.
“Ma ei saa aru, miks ma nii palju räägin,” ütles Mati vähemalt kolm korda. Ja tundis niisama palju kordi muret, kas ma ikka mõistan, mis on räägitud mulle kui ajakirjanikule ja mis mulle kui inimesele. Ütlesin, et mõistan, aga ise polnud selles kaugeltki veendunud.
Peatselt alanud kolimise tõttu polnud mul aega ega vaimujõudu Undi-lugu kohe paberile panna. Psühholoogiline tõrge oli ka: kange tahtmine oli ju hullult hea lugu teha, aga polnud kindel, et õnnestub. Praegu teksti üle lugedes tundub, et mingil määral õnnestuski. Ameerika malli järgi kirjutatud ajakirjandusõpikuid meil siis veel polnud ja igaüks kirjutas, nagu nokk loodud. Mõnikord tuli sel moel välja isikupärasem, ehedam ja loomulikum. Ning teksti läks rohkem sisse kirjutaja hinge.
Lugu kandis Edward Albee maailmakuulsast näidendist “Kes kardab Virginia Woolfi?” ajendatud pealkirja “Kes armastab Mati Unti?”. Kirjutasin seal muu hulgas:
“Unti lugedes peab kõigeks valmis olema. Kõige ootamatumateks pööreteks ja seosteks, ümberpaiknemisteks ajas ja ruumis, vihjeteks ja viideteks, mille tähendusi ja tagamaid peab teadma. Kes selleks valmis ei ole, ei tarvitse Undi tekste armastada. Ei ka see, kes Undi tekstides peituvat pinget ei taju või ei talu.”
Mõni aasta tagasi Mati Undi lapsepõlvekodus käies avastasin, et tema kodumaja seisab Eesti maastiku kohta üllatavalt järsu kallaku äärel. Kaev on kusagil poole kallaku peal, nii et vee järele tuleb mööda kitsast ja alailma libedat treppi ronida. Võib-olla imbus järsaku äärel seismise tunnetus Undi maailmanägemisse just sealt. Tema tekstides on see igatahes olemas.
Kui mu Undi-lugu lõpuks ilmus, olin juba tööl naabermaakonna väikeses põhikoolis. Ükskord tuli meil õpetajate toas miskipärast Mati Undist juttu ja üks vanematest pedagoogidest ütles, et tema oli kunagi Leedimäe koolis Mati esimene klassijuhataja olnud. Teine vanem kolleeg, aastakümneid koolitöö kõrvalt lehma pidanud ja joodikust meest talunud proua ütles seepeale:
“Mina Mati Unti ei salli ? ta on selline kunstiinimene.”
Kusjuures “kunstiinimene” kõlas kui sõimusõna. See kool on nüüdseks kinni pandud. Mitte just sellepärast, et üks selle õpetajaid Mati Unti ei sallinud, aga… oma iva võib selles siiski olla.
Kui Unt minu juures käis, sattus mulle tema raamatutest esimesena pihku proosakogumik “Räägivad ja vaikivad”. Sellesse ma siis autogrammi palusingi. Ta kirjutas tiitellehele: “Oleks võinud ju ka vaikida.”
Muidugi oleks võinud. Nii sel 1992. aasta juulikuu päeval kui ka kogu elu jooksul. Hea, et ta seda ei teinud.
RIINA MÄGI
