Saabus 1940. aasta suvi ja esimene nõukogude okupatsiooni periood Eestis.
Minu venna Evaldi sõiduauto natsionaliseeriti, traktor Fordson läks hobulaenutus- ehk masinalaenutuspunkti valdusse. Algasid nõukogude korra repressioonid ja inimeste arreteerimised. Ööl vastu 14. juunit 1941 viidi paljud perekonnad Siberisse asumisele. Eesti Vabariigi sõjaväe ohvitserid ja paljud nooremad mehed varjasid end metsades. 22. juunil 1941 algas sõjategevus NSVLi ja Saksamaa vahel. Inimestel tekkis lootus, et sakslased tulevad ja päästavad Eesti nõukogude hirmuvalitsusest. Metsades moodustusid relvastatud meeste grupid. Ka Evald oli kaitseliitlane ja varjas end koos teiste Avinurme meestega metsas. Sakslaste põhieesmärk oli Leningradi vallutamine, Eestisse olid suunatud küllaltki nõrgad sõjalised jõud.
Juuli lõpus põgenes salkkond Avinurme metsavendi eesotsas Evald Jalakaga sakslaste valduses olevasse Tormasse. Sealne Saksa väejuhatus tegi Evaldile ülesandeks moodustada Avinurme metsavendadest omakaitsekompanii ja asuda seda juhtima. Saabus ka teisi metsavendade gruppe ja nii moodustus 30-meheline relvastatud omakaitsesalk. Relvi saadi Torma ja Mustvee Omakaitselt, samuti sakslastelt. Esialgu oldi Ulvil, sest Avinurmes paiknesid võrdlemisi suured punaste relvajõud. Saksa väejuhatus viivitas edasitungiga Avinurme suunas, sest nende põhitähelepanu oli suunatud Teelahkme-Mustvee-Omedu piirkonnas paiknevate punaarmee üksuste likvideerimisele. 9. augusti hommikul alustas 30-meheline omakaitsesalk rünnakut Avinurme alevikule, relvadeks vintpüssid, käsigranaadid ja üks kuulipilduja. Jõuti takistamatult Avinurme alevikku, mille punased olid kiiruga maha jätnud. Keskpäeva paiku hakkas Enniksaares paiknev punaste kahurvägi Avinurme vallamaja ümbrust tulistama, kuid suuri tabamusi ei olnud. Omakaitselasi oli nüüd juba 45 ja võeti ette uus rünnak, et vallutada Maetsma küla. Punaväelased taganesid Tudulinna suunas. Omakaitse kaevus Maetsma küla ette kaitsele, samal ajal teatati Saksa väejuhatusele, et Avinurme on vabastatud ja Omakaitse kontrollib olukorda kogu vallas. 10. augusti hommikul jõudis Avinurme Saksa jalgratturite üksus, kes puhasas teed miinidest ja jätkas liikumist Tudulinna suunas. Sakslaste saabumise ajaks oli Omakaitse liikmeskond juba 100-meheline ja iga päev tuli mehi juurde.
Kerge ei olnud eestlastele ka Saksa okupatsioon. Hakati arreteerima ja vangistama neid, kes olid aktiivselt osalenud nõukogude võimu kindlustamisel, olles ametis nõukogude võimuaparaadis, samuti neid, kes olid olnud hävituspataljonis või võtsid osa arreteerimistest ja mahalaskmistest. Evald kui Omakaitse kohalik juht pidi ka nende küsimustega tegelema.
Kuna oli teada, et Avinurme kohalikud punase võimu pooldajad ja ametnikud oma võimuloleku ajal erilist aktiivsust üles ei näidanud, siis olid Evald ja ka meie isa Karl arvamusel, et esialgu arreteeritud tuleb vabastada. Arreteerituid oli kümmekond ja nad olid Tartusse viidud. Evald läks koos isaga neile järele. Võttes vastutuse enda peale, tõid nad need inimesed koju tagasi. Kaunissaare talus varjas end teenijana ka endine komsomolitöötaja.
Saksa julgeolekupolitseile ja ka mõnele kohalikule “aktiivsele” tegelasele selline nn “kommunistide soosimine” ei meeldinud. Saksa julgeolekupolitsei viis läbi juurdluse, mis lõppes siiski võrdlemisi õnnelikult. Evald võeti Omakaitse kompanii juhi kohalt maha, kuid inimesed, kellel ta vabaks saada aitas, jäid ikkagi vabadusse. Evald tegutses Omakaitse rühmaülemana edasi ja pääses sellega 1944. a. välja kuulutatud Saksa sõjaväe mobilisatsioonist.
1944 a. kevad ja suvi olid murelikud ja ärevad. Punaarmee ei saavutanud Sinimägedes olulist edu ja alustas Pihkva suunalt rünnakut Lõuna-Eestile, kus olid kaitsel nõrgalt relvastatud piirikaitse rügemendid ja Omakaitse üksused. Kõik, kes vähegi relva suutsid kanda, saadeti rindele. Juulis, kui lahingud käisid
Omakaitse rühmaülem Matiisen oli sõbralik ja abivalmis, eriti noorukitega suheldes. Tundsime huvi, mis on ühel Saksa ohvitseril meiega asja, kuid vanemad mehed ütlesid, et kogu Peipsi kaitse on allutatud Saksa väejuhatusele ja seega kuuluvad ka Omakaitse üksused nende alluvusse. Noorematele poistele hakati tegema ka väljaõpet. Meile õpetati relvade käsitsemist ja granaatide heitmist, mis tegelikult olid puunuiad. Viidi läbi ka laskeharjutusi. Esialgu tulistati Peipsi veepiiril olevaid parte, kuid peagi taipasid linnud, et ranna lähedus võib neile ohtlikuks saada, ja hoidusid veepiirist kaugemale. Nüüd hakati randa üles panema lauatükke ja pudeleid. Mina olin uhke oma poolautomaatpüssile, ka oskasin ma päris hästi lasta. Sain vanematelt meestelt kiita, mida üldiselt harva ette tuli.
KALJU JALAKAS
