Õitsev kaktus kui looduse ime

 

Justkui õue õiteilust veel vähe oleks, pakuvad jaaniajal silmarõõmu ka mõned toataimed. Jõgeva alevikus elava pensionäri Rein Lehtmetsa kodus puhkes möödunud reedel õide suur sammaskaktus. Korraga avanes kaksteist õit, kuus õienuppu ootas aga veel puhkemisjärge.

 

Tagasihoidliku välimusega sammaskaktuse ostis Rein Lehtmets Jõgevalt lillepoest enda mäletamist mööda viis-kuus aastat tagasi. Et see ka õitsema võiks minna ning et õied nii ilusad ja võimsad võiksid olla, selle peale ta ei tulnudki. Ent kaktusele Rein Lehtmetsa kodus meeldis ja ühel heal hetkel puhkes see õitsema.

“Esimesel korral oli mul hirmus hea meel kahe õie üle, siis üllatas kaktus nelja õiega. Möödunud aastal avanes aga korraga koguni seitseteist õit. Siis polnud kaktust õite alt õieti nähagi,” meenutas Rein Lehtmets, lisades, et tema meelest ei jää sammaskaktuse õied ilu poolest kuulsale öökuningannale sugugi alla. Õitsemisaeg on neil aga pisut pikem: öökuninganna õhtul puhkenud õis on hommikuks juba närtsinud, sammaskaktuse oma peab vastu paar päeva.

Et sammaskaktus on usin “poegija”, on Lehtmetsal nüüd kasvamas ka mitu väiksemat sama liiki taime, millest kaks samuti juba õitsemiseas. Ühel oli reedel küljes viis puhkemisvalmis punga, teisel oli kaks õit närtsinud ning üks-kaks veel tulemas.

Rauatöömehe käsi

Kaktust pole, teadagi, lihtne õitsema saada. Küsimusele, kuidas temal see nii hästi õnnestub, vastas Rein Lehtmets muhedalt: “Ju see okkaline taim tahab siis rauatöömehe karedat kätt saada.”

Lehtmets on nimelt elupõline Jõgeva näidissovhoosi ja hilisema riigimajandi mehhanisaator. Pensionil on ta nüüdseks olnud üle kümne aasta, ent hilissuvel kombainiroolis võis teda näha veel paar-kolm aastat tagasigi. Kummalisel kombel on ta mõne kaktuste hooldamise kohta käiva tarkusetera omandanud just kombainikabiinis.

“Võtsin parasjagu vilja, kui raadiost tuli kaktuste hooldamisest kõnelev saade ja seal öeldi, et see taim tahab aeg-ajalt veega ülepiserdamist, kusjuures soovitavalt veel vihmaveega,” ütles Rein Lehtmets.

Ta võttiski kuuldust õppust ning “dušitab” oma kaktusi regulaarselt. Veel hoolitseb ta selle eest, et lilledel piisavalt valgust oleks. Vägevasti õitsev vana sammaskaktus seisab näiteks lõunapoolsel nurgaaknal, kus valgust tuleb lausa kahest küljest.

Ahiküte meeldib rohkem kui keskküte

“Talvel ma kaktusi suurt ei kasta, küll aga katan akna mõnikord paberiga, et see liiga palju külma ei õhkaks,” rääkis kaktustesõber. “Märtsis-aprillis, kui päike juba kõrgemalt käib, hakkan neid uuesti elule turgutama. Rohkem kui korra nädalas ei taha kaktused aga kastmist suvelgi. Üldjuhul kastan ma neid altpoolt, st valan vee potialusele, kust taim endale paraja portsu sisse imeb.”

Ehkki valgust on tema kasvupaigas piisavalt, on vana sammaskaktus siiski püüdest valguse poole pürgida veidi viltuseks kasvanud.

“Ega ma ei teagi, kas mul õnnestub ta sügisese ümberistutamisega veel sirgeks saada või vajub teine päris upakile,” ütles Rein Lehtmets.

Toataimedega õiendas ta juba siis, kui Jõgeval keskküttega korteris elas. Ahiküttega majas tundvat aga toataimed, kaktused sealhulgas, end märksa paremini. Kaktusi on Rein Lehtmetsa kodus tegelikult üsna mitut liiki, üks põnevama kujuga kui teine. Ent peremehe lemmikuteks on ikka õitega rõõmustavad sammaskaktused.

“Õitsev kaktus on nagu tõeline looduse ime,” tõdes mees.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus