Nii, nagu luterlastele, on ka vana kalendri järgi jõule pidavatele kõige olulisem ja suurem püha jõululaupäev, kus koju oodatakse oma lapsi, võõrasse perre aga külla ei minda.
Seda kommet austades ei kippunud ka siinkirjutaja läinud pühapäeval Tabivere alevikus elava perekond Kljut?ivski juurde koju, vaid Jelena ja Fjodor sai tunnikeseks kohvile palutud, et nad võhikule õigeusklike jõulutraditsioonidest pisut lähemalt räägiksid.
?Ega meie tegelikult ise väga täpselt neid kombeid ei täida,? rääkis pereema Leena, kes rahvuselt venelanna ja kelle kõik pereliikmed nii vene, ukraina kui eesti keelt valdavad. ?Näiteks ei pea me suurt paastu, mis algab novembris, seitse nädalat enne jõule. Tegelikult lõpeb ju see paastuaeg alles jõululaupäeva öösel kell 12, kui suur jumalateenistus kirikus peetud. Siis minnakse koju, kaetakse laud hea ja paremaga, kus enam ei puudu ka lihatoidud. Pühadetoite süüakse muidugi juba päeval, aga paastujate peredes on need lihata. Valmistatakse kõikvõimalikke küpsetisi, mida rohkem eri sorte, seda parem.?
Au sees mõlemad jõulud!
“Et sel aastal langes meie jõululaupäev pühapäevale, tulid pojad külla juba varem ja sõitsid õhtu eel ära, sest esmaspäev on ju tööpäev. Ja loomulikult peame jõule ka uue kalendri järgi, ma teen alati siis kõik traditsioonilised eesti pühadetoidud ? süldist, seapraest ja hapukapsast verivorstideni välja,? ütles Tartus sündinud ja kasvanud Leena ja tunnistas, et ega temal oma lapsepõlvekodust mingeid erilisi jõulupühade sööke ei meenugi. ?Kasvasin vanaemaga, temal oli alati palju tööd, nõukogude ajal olid jõulud ju põlu all ka. Oli hästi, kui ta tegi kartulisalatit ja paari sorti pirukaid,? räägib Leena ja ütleb, et traditsioonilisi õigeusklike pühadetoite õppis ta tegema abikaasa Fedja kodus Karpaatides külas olles.
?Meil kodus tehti jõuluks tõesti igasuguseid pirukaid ja küpsiseid. Pirukad on pärmitainast, sinna rullitakse vahele õunu, mooniseemneid, kreeka pähkleid, rosinaid. See pirukas meenutab struudlit. Ja mooniseemneid ei puistata tervelt saia vahele, vaid need jahvatatakse peeneks, keedetakse piima ja suhkruga midagi kreemitaolist. Soolastest toitudest tehakse kindlasti seenesuppi, enne paastuaja lõppu lähevad ka kapsarullide täidiseks seened ja paprika. Nagu siingi, tapetakse ka Karpaatia maaperedes jõuluks siga. Tehakse lihavorsti ja tanguvorsti, kuid mitte verivorsti. Verd üldse toiduks ei tarvitata. Tehakse mitmesuguseid toite rupskitest ? seast kasutatakse toidutegemisel praktiliselt kõik ära. Ja väga palju kasutatakse toiduks riisi,” rääkis Fedja, kes on rahvuselt ukrainlane, täpsemalt lääneukrainlane ja kes sattus kodukülast Karpaatides Eestisse noore poisina, kui Tartus töö ja peagi ka abikaasa leidis.
“Kõikvõimalikke Karpaatidest pärit lihatoite tegin ka mina niikaua, kui ise siga pidasin. Nüüd ei ole see enam nii lihtne. Aga näiteks kapsarullid, mis paastuajal seentega täidetakse, täidan pühade ajal lihaga, samuti sööme poevorsti ja sinki.
Üks huvitav magustoit, mille Fedja kodunt üle võtsin, on nisuteradest. Ma ei oskagi sellele nime anda, aga leotatakse ja keedetakse kooritud nisuteri (neid müüakse ka Tartu turul). Teradele lisatakse mett ja pähkleid. See on vedelam kui puder. Kisselli või kompotti teen alati, ja vareenikud on hästi huvitavad asjad. Neid teevad ukrainlased ka väga mitut sorti, lihtsamalt öeldes näevad need välja nagu pelmeenid, ainult et täidiseks on liha asemel marjad, kapsas, kartulipuder,? kirjeldas Leena.
Usutunnistus liidab
Leena ja Fedja sõnul elab Tabiveres peresid, kus õigeusu pühadekombeid järgitakse, umbes viisteist, ja enam-vähem täpselt teavad nad ka seda, kes neist nii jõulu- kui lihavõtte-eelsest paastust korralikult kinni peavad ja pühi kõigi reeglite järgi tähistavad. Teatakse aga üksteise tegemistest seetõttu, et ollakse üks kogukond, suheldakse perekonniti ja käiakse vastastikku külas.
Külla oodatakse sõpru-tuttavaid juba jõulu esimese püha ehk 7. jaanuari esimestel tundidel.
?Ka meie käime headel tuttavatel külas ja loomulikult laulame,? kinnitas Leena ja nii selgus, et on veel üks komme, millest teise kultuuritaustaga inimesel ettekujutus puudub.
Tegemist on vaimuliku sisuga lauludega, mille stiil sarnaneb rahvalaulule. Näiteks kui teise peresse minnakse hulgakesi, siis alustavad laulmist mehed, teised laulavad järele. Külaliste alustatud laulotsa võtab üle pererahvas, tekib väike koor. Laulul ei ole loomulikult eestikeelset nime, venekeelne nimetus kõlab tinglikult ?koljada?, “koljadki”. Ja kui täiskasvanud enne keskööd külla ei lähe, siis lastel on õigus juba varem teise peresse laulma tulla ja neile jagatakse selle eest maiustusi või raha. Needki laulud on vaimuliku sisuga, kuid mitte samad, mis täiskasvanuil. Karpaatides käivad nii täiskasvanud kui lapsed perest perre laulmas maskeeritult, kujutades peamiselt kitsi ja lambaid.
Küsimusele, kuidas jääb jõuluõhtul kirikuskäimisega, mis näiteks muidu usuleigetel luterlastelgi nende pühade ajal väga tähtis on, vastavad Leena ja Fedja, et olude sunnil jääb see käik neil ära, sest nii hilisel ajal ei pääse Tartust enam koju. Esimene jõulujumalateenistus algab õigeusukirikus jõululaupäeva õhtul kell kuus, kõige pidulikum aga südaööl. Kirikuuksed on aga ka teistel päevadel, näiteks laupäeviti lahti, et kõik soovijad küünlaid süütama ja palveid lugema pääseksid. Ja seda võimalust kasutavad nad enne pühi alati.
KAIE NÕLVAK
