Esmatarbekaup niisugune mõõduriist ei ole, lehekioskist seda ei osta. Võõrastav, kuid seda pole igas kaubamajaski. Tahtsin olla tehnoloogiliselt kaasaegne ning pöördusin Internetti. Selleks oli vaja leida ?töötav? märksõna, milleks see, mida kasutab Sirje Olesk, ei kõlba. Tema, Jõhvist pärit, ütleb ?gradusnik?. Mis kõlbab? Andis otsida, kuni selgus: välistermomeeter. Niisugust müüb Ehituse ABC lahtrist “rauakaubad?.
Tartus, Kalda teel, asub säärase sildi all lett, mille taga seisis üks ja ees teine naine. Ilmselt kauased tuttavad, kes rauakaupadest küll ei rääkinud. Küsisin termomeetri järele ja mind juhatati saunakaupade osakonda hoone teises otsas. Seal oli letitagune ja -esine tühi, termomeetreid ei kuskil. Leidsin tarviliku riistapuu hoopiski tapeetide vahelt. Hiljem otsustasid mitmed tuttavad (selle asemel, et imestada, kui taipamatu võib inimene olla), et neil on targem minna oma termomeetri järele mitte Interneti kaudu, vaid minu rahvamatka jälgedes.
Ligikaudu niisamuti me otsime õigeid märksõnu ka Eesti riigi sisu ja oleviku kohta. Tõtt öeldes hakkab mulle vastu, kui meid järjest hirmutatakse kahe koletisega. Üks on Venemaa, teine praegune koalitsioon. Siinkohal ei ole mul esimest korda öelda, et pidev hirm on väga halb kaaslane iseseisvusele. Ta lisab ebakindlust vähemasti ses mõttes, et ta ei lokaliseeri kunagi, k u s viga tehti ja millised on vea allikad. Ühel pärastlõunal astus minu poole sisse väga suure puidutööstuse juht. Mees, kelle omanike käes on oluline turuosa. Tema mureks oli Eestimaise tooraine nappus ehk kuidas suurendada raiemahtu. Tehnilisi üksikasju arutades ütles ta nende vahele üsna lühidalt: kaudsed kahjud pronksööst ulatuvad miljarditesse.
Täitsa võimatu, et vähemalt kaheteistkümnendal tunnil enne otsust viia memoriaalkompleks Tõnismäelt ära oleks mõni autoriteetne ekspert esitanud valitsusele paberi kõigi negatiivsete tagajärgede rahalise suuruse ning nende kompenseerimise ajalise graafiku kohta. Sellist eksperti polnud esimeselgi tunnil. Raske näidata, kelle viga on sellise eksperdi puudumine, kuid esiteks ei saa niisugust laenata ja teiseks kulub tema koolitamiseks hulk aastaid. Viga tehti siis, kui arvati, et majandusliku julgeolekuga võib tegelda pärast päevatööd pubis istudes.
Mida too puuduv ekspert oleks pidanud ütlema juhul, kui ta siiski oleks olnud olemas? Kõige üldisemalt järgmist: rahvuslik julgeolek Eesti Vabariigis eeldab, et me (1) vähendaksime sõltuvust monopoolsetest allikatest, (2) ei vahetaks prioriteete nagu sokke ega (3) arendaks riiki nagu T?apajev Venemaa kodusõjas ? peamiselt “hurraa-ga?. Kõigist neist asjust on kirjutatud enam kui kord, siin pole midagi pööraselt uut. Kui me pole osanud varasemast õppida, millel rajaneb siis lubadus teha meist üks viie kõige harituma rahva hulgas? See lubadus on bluff.
Kas senisega võrreldes haritum rahvas oleks pronksööd ennetanud? Memoriaalkompleksist Tõnismäel sai poliitiline kaart topeltmängus (riigi sees ja riikide vahel) ja see tuli käest lüüa. Nõuda säärase topeltmängu ennetamist tähendab tahta võimatut, sest siis oleks tulnud ennetada juba Teist maailmasõda, mis teatavas mõttes oli Esimese jätk. Niisuguse ajaloo taustal on minu arvates ekslik siduda juba alanud ning lisanduvad majanduslikud raskused üksipäinis pronksööga. Iseasi, kui otsitakse ettekäänet. Üheks korraks see ehk kõlbabki, püsivamalt aga mitte.
Eesti iseseisvusse on sugenenud konflikt, mida võiks nimetada kommunistliku löökehituse sündroomiks. See seisneb selles, et projekti maht on tähtsam kui selle lahenduse püsivus. Kõike siin ilmas projektina lahti kirjutada paraku ei saa. Raskused isiklikus toimetulekus ja üldisemas majanduslikus arengus pole kunagi projektid, vaid nad näitavad ära, kus on mingi projekt kirjutatud laest ja õhku täis. Hoiatada jama eest neis asjus on omal kohal, paljas hirmutamine tüütab ära.
PEETER OLESK
