Möödunud neljapäeval Tartus toimunud Johannes Käisi Seltsi aastakonverentsil anti muu hulgas üle mullused Johannes Käisi nimelised preemiad. Ühe kahest preemiast pälvis Jõgeva Ühisgümnaasiumi klassiõpetaja Ilme Kraaner.
Kõlab uskumatuna, ent Ilme Kraaneril jookseb juba neljakümnes pedagoogiaasta. Õpetajaks otsustas ta enda sõnul saada sellepärast, et sündis õigel ajal ja õiges kohas.
“Mul olid mu esimeses koolis, Sürgavere 8-klassilises Koolis maailma parimad õpetajad,” kinnitas Ilme Kraaner.
Tema esimest õpetajat Aino Ehalat teatakse väga hästi ka Jõgevamaal, sest ta töötas aastaid siinses haridusosakonnas. Nii Ehala kui ka teised selle kooli õpetajad olid Ilme sõnul tõelised Johannes Käisi vaimu kandjad, kes oskasid lastes kasvatada töö- ja korraharjumusi, õpetasid iseendaga hakkama saama ja kõigi meeltega teadmisi koguma ning panid lapsed tööle nii, et ühegi ülesande lahendamine ei tundunud käsutäitmisena, vaid omaenda loomuliku uudishimu rahuldamisena.
Niisama heasse õpikeskkonda sattus Ilme ka Suure-Jaani Keskkoolis ja hiljem Tartu Pedagoogilises Koolis. Tema esimeseks töökohaks sai aga viimati mainitud õppeasutuse harjutuskool. Seal pandi teda, verisulis pedagoogi, kohe kaht vankrit vedama: lisaks tavalistele koolitundidele tuli tal andma hakata ka telekoolitunde kogu Eesti lastele. Neid salvestati enamasti Eesti Televisiooni Tartu stuudios, ent mõnikord ka väljaspool seda.
Saba ja prozhektor
Nüüd, aastakümneid hiljem, meenutas Ilme lustiga, kuidas koolist kaasa võetud lehma mulaazhil teel stuudiosse saba tagant ära kadus ning kuidas üks teletöötaja selle asemele kodunt kiiresti hommikumantli vöö tõi. Või kuidas laudas toimunud salvestuse ajal prozhektor lehmale selga kukkus ning karjanaine seepeale kogu võttegrupi sõnnikuhargiga laudast välja tahtis peksta.
Selles, et Ilme 1978. aastal Jõgevale tööle tuli, oli osalt “süüdi” eelpool mainitud Aino Ehala. Jõgeval teatakse Ilmet näiteks selle järgi, et tema initsiatiivil on Jõgeva Ühisgümnaasiumis enam kui kümnel aastal algklasside majanduslaata peetud ning et tema õpilased on tublid kabetajad ja maletajad: need mängud olid au sees Sürgavere koolis ja neid mängib kogu Ilme suguvõsagi.
Ent Ilme Kraanerit tunnevad hästi ka Hea Lapse toimetuse inimesed, samuti Sten Roosi muinasjutuvõistluse ning kõikvõimalike muude laste loomekonkursside korraldajad, sest nii tema praeguse 3b klassi kui ka paljude eelmiste klasside õpilaste kirja- ja kunstitööd on neil rohkesti tunnustust pälvinud.
Tavalise koolitöö kõrvalt kõikvõimalike konkursitööde juhendamine on suur lisakoormus. Valmis kirjatöö saadab laps näiteks tavaliselt e-posti teel õpetajale, kes selle läbi loeb, kirjavead parandab ja lapsele tagasi saadab — koos soovitustega, kuidas tööd veel täiendada võiks. Tavaliselt käib töö enne konkursile saatmist edasi-tagasi suisa mitu korda. Juhendatavaid on Ilmel aga suisa kahe klassi jagu, sest peale 3b klassi juhatamise annab ta ka 6b klassile emakeeletunde.
Ilme Kraaner teeb lisatööd nurisemata, sest teab: laps vajab tunnustust ja ta tahaks seda saada mõnikord ka kelleltki teiselt kui oma õpetajalt.
“Kui auhinnad või tänukirjad kooli saabuvad, on laste rõõm tohutu,” ütles Ilme.
Võib arvata, et ema pidev lisatöö tegemine ei pahandanud ka Ilme nüüdseks tudengiikka jõudnud poega Villemit. Kui oleks pahandanud, siis ei viitsiks ta praegu koos sõbraga ema kodulehte hallata. Ilme kodulehel (http://web.zone.ee/Ilme) ripuvad aastate kaupa üleval tema õpilaste konkursitööd, samuti tema enda kirjatööd ning tema koostatud õppeülesanded, mis põhinevad laste kirjutatud tekstidel.
“Kodulehe vahendusel saavad ka vanemad teada, kui suurte asjadega nende lapsed hakkama on saanud ning oskavad nende tööd rohkem väärtustada,” ütles Ilme.
Ei saa halada
Oleme viimasel ajal harjunud meedias nägema pedagooge, kes kurdavad kas nigela palga, suure töökoormuse, koolis vohava bürokraatia, koduse vabakasvatuse mõrude viljade või muu üle. Ilme Kraaneriga ligemale kaks tundi vesteldes ei tulnud ükski neist teemadest kordagi jutuks.
“Probleeme on igal pool, aga neid ei ole vaja üle tähtsustada,” ütles Ilme. “Halamine ju ühtegi muret olematuks ei tee. Ning kuidas ma üldse saaksingi halada, kui mul on nii siirad, ausad ja rikka mõttemaailmaga õpilased!”
Johannes Käisi nimelise preemia üle oli Ilmel väga hea meel, sest see on tema meelest väga õigest kohast tulnud tunnustus. Ilme peab väga lugu Johannes Käisi põhimõtetest ja ka Käisi nime kandvast seltsist, mis tegeleb tema meelest väga vajalike asjadega.
“Olen tänulik Jõgeva Ühisgümnaasiumi juhtkonnale, kes mu kandidatuuri esitas, Käisi Seltsi juhatusele, kes mu välja valis ja Peri Põllumajandusosaühingule, mis suutnud aastaid oma ja teiste maakondade õpetajaid tunnustada ja motiveerida,” ütles Ilme Kraaner.
Selle kohta, milliseid tulemusi käisilik pedagoogika annab, tõi ta lähiminevikust ilusa näite.
“Üks meie klassi tüdruk tõi jõulude aegu nii mulle kui ka kõigile klassikaaslastele kaardid ja väikesed kingitused, öeldes, et need oli kultuurikeskuse juures tema kätte andnud üks päkapikk. Ta isegi kirjeldas seda päkapikku ja kogu stseeni nii usutavalt, et minagi algul “õnge” läksin. Pärast selgus, et ta oli meie kõigi ja isegi ema teadmata need kingitused ise valmis teinud. Vaat niisuguseid vilju annab käisilik pedagoogika!” ütles Ilme Kraaner.
Ilme Kraaner
Õppinud Sürgavere 8-klassilises Koolis ja Suure-Jaani Keskkoolis
Pedagoogilise hariduse omandanud Tartu Pedagoogilises Koolis, Tallinna Pedagoogilises Instituudis ning Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Tartu Ülikooli avatud ülikoolis.
Töötanud Tartu Pedagoogilise Kooli Harjutuskoolis (1972-1978), Jõgeva Keskkoolis (1978-1993), Jõgeva 1. Lasteaed-Algkoolis (1993-1995) ja 1995. aastast Jõgeva 2. Keskkoolis/ Ühisgümnaasiumis.
Johannes Käisi nimeline preemia
Pedagoogi ja kooliuuenduslike ideede propageerija Johannes Käisi (1985-1950) nimelist preemiat annab Johannes Käisi Seltsi esildiste alusel välja Peri POÜ ning selle saab igal aastal üks pedagoog Põlva maakonnast ja üks pedagoog mujalt Eestist.
Preemia määratakse koolis või haridusorganis töötavale pedagoogile, kes on ühiskondlikult aktiivne, väärib tunnustust oma praktilise tegevusega ning on silma paistnud Johannes Käisi pedagoogilise pärandi või teiste kooliuuenduslike ideede rakendamise ja propageerimisega või oma töökogemuste tutvustamisega.
Jõgevamaalt on Käisi-nimelise preemia varem saanud Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpetajad Gaja Mäesepp (2002) ja Helge Maripuu (2003).
Leelo Tungal, lastekirjanik ja ajakirja Hea Laps toimetaja:
See, et õpetaja Ilme Kraaner sai Johannes Käisi auhinna laureaadiks, on tõesti hea uudis!
Johannes Käisi nime kuulsin esmakordselt algkoolitüdrukuna, kui mu ema oli Siberist naasnuna õpetajakoha tagasi saanud ja käis — nagu kõik pedagoogid — pidevalt ennast kuskil täiendamas. Kord kurtis ta linnast tulles isale: “Igasuguseid uhkete nimedega meetodeid pakutakse välja, aga sisult pole nendes midagi uut! Johannes Käisi töökool oli kümme korda etem kui Lipetski meetod, aga näe, Käisi nime ei tohi praegu suhugi võtta!”
Seda rõõmustavam on see, et Käisi-nimelise preemiaga autasustatakse tänapäeval just kõige erksamaid ja lapsesõbralikumaid õpetajaid.
Hea Lapse toimetajana olen kokku puutunud juba õige mitme klassitäie Ilme Kraaneri õpilastega, kelle kirjatööd on pidevalt auhindu pälvinud. Nüüd siis jõudis preemiajärg pedagoogini. Lapsed on, teadagi, andekad, aga neid oma andeid rakendama panna oskavad ainult head õpetajad. Palju õnne õpetaja Kraanerile, palju õnne Jõgeva linnale, kus lapsed on antud heade õpetajate headesse kätesse!
i
RIINA MÄGI
