Täna tähistab Mustvee Gümnaasium oma 180. aastapäeva. Piduliku sündmuse puhul oodatakse kooli vilistlasi, endisi õpetajaid ja töötajaid ning kõiki, kes kooliga sidet tunnevad. Seekordne juubelipidu tuleb suurejoonelisem kui varasemad, sest päevakavas on muu seas ka aastapäevaraamatu esitlemine ja uue lipu õnnistamine. Praegusele kooli raamatukoguhoidjale ja endisele õpetajale Õie Vooderile on aga tänavune juubel erilise tähendusega, sest hiljuti oli tal põhjust pidada selles majas oma viiekümnendat tööjuubelit.
“Tuleb jah nii välja, et olen selle kooli elav ajalugu. Nii kaua pole siin tõesti keegi olnud. Oleks pidanud nooremana märkmeid tegema,” kahetseb Õie Vooder. Aastapäevaraamatus leidub aga siiski ka tema mälestusi. “Kui mõtlema hakata, siis ikka tuleb mõndagi meelde. Lapsed palusid seekord midagi põnevat meenutada,” räägib tänane raamatukoguhoidja.
Õnnega koos
“Varasest noorusest saati olen ma tahtnud hakata kas õpetajaks või raamatukoguhoidjaks. Nüüd olen ma mõlemat saanud. Nii et võin öelda küll, et olen õnnelik inimene,” kinnitab Õie Vooder. “Ega kolleegid mind praegu vist puhtalt raamatukoguinimeseks ei peagi. Ütlevad ikka, et kui ma siin pidevalt lastega tegelen ja nendega üritusi korraldan, siis olen ju samahästi kui õpetaja.” Ja lastega tegelemine Õiele meeldib. Raamatukogus tundub omavaheline suhtlemine olevat isegi kuidagi vabam ja vahetum kui õpetajaametis – lapsed räägivad ja usaldavad rohkem. Pealegi tunneb Õie kõiki selle kooli lapsi ning on olnud ka enamiku nende vanemate või koguni vanavanemate õpetaja. “Teate, selles ametis on rõõme palju. Alates hommikul kella kaheksast, kui ma piki koridori siia raamatukokku tulen ja laste “teresid” vastu võtan,” kinnitab ta.
Selles koolis on Õie olnud algklassiõpetaja, seejärel pidanud paralleelselt nii algklassi- kui ka geograafiaõpetaja ametit ning lõpuks olid tema anda geograafiatunnid kõikides klassides. Siis aga otsustas ta ühel päeval õpetajaametist loobuda. “Lihtsalt tundsin, et nüüd on küll, päevapealt. Mõelge ise, olla nelikümmend viis aastat järjest õpetaja ja jääda veel normaalseks…” Tollane kooli direktor Luule Nõmm oli siiski keelitanud Õiet vähemalt aasta lõpuni jääma.
Mustvees on head lapsed
Õie on pärit Mustveest seitsme kilomeetri kauguselt Kasepäält, hilisem kodu ja töökoht on olnud aga Mustvees. Pärast Kasepää 7-klassilise kooli lõpetamist läks ta tollasesse Rakvere pedagoogilisse kooli, mis just tema õppimise ajal Tartusse üle viidi. Lõpetamise järel suunati noor algklassiõpetaja tegelikult Tõikvere kooli. „Tunnijaotuse sain juba teada, aga siis selgus, et Mustvee 1. keskkoolis jäi parasjagu õpetajakoht vabaks.” Siia Õie tuli ja jäi, vaid kooli nimetus on aja jooksul muutunud. “Elu on nii läinud. Pere on Mustvees olnud ja oma kodu siia ehitatud. Ei tea, kas nii kaua ühes kohas töötamine hea ongi, õnneks on mul küll olnud siin erinevaid ameteid,” leiab ta. Töö kõrval sai omandatud ka kõrgharidus ning hiljem ennast veel mitmel moel täiendatud. “Tööle asudes olin 18-aastane. Kuigi olin algklassiõpetaja, tuli ka suuremate klassidega kolhoosis käia. Olin õpilastega peaaegu ühevanune. See oli tore kogemus,” meenutab Õie.
Kui ta nüüd oma õpetaja-aastatele tagasi mõtleb, siis tundub kõige meeldivam geograafiaõpetajaks olemise aeg. Aine huvitas ka teda ennast, sai otsitud ja uuritud lisaks, et õpilastelgi võimalikult huvitavam oleks.
“Mustvees on väga head lapsed. Ma ei tea, kuidas mujal on, mul puudub võrdlus. Aga siin koolis vähemalt minul halba kogemust pole,” kinnitab Õie. Ta rõõmustab selle üle, et ei ole pidanud ka praeguses ametis kedagi esinema sundima ega muudegi asjadega kaasa tulema keelitama, sest lapsed on kõike meeleldi teinud.
Rõõmus ja väsitav päev
Õie isiklikud lapsed pole tema jälgedes käinud. Nii tütar Maili kui ka poeg Mait õppisid juristiks, kuigi Mait päris sellel erialal ei tööta. “Mul poleks midagi selle vastu olnud, kui nad õpetajaameti oleksid valinud. Aga ju nad nägid, et õpetajal tuleb liiga palju kodust tööd teha,” arvab ta. See-eest on Õiel kolleegide hulgas mitu endist õpilast. Noorusliku inimesena ei ole ta end tunduvalt nooremate töökaaslaste hulgas vanana tundma pidanud. “Suhtleme omavahel ja naerame samade asjade üle ning oleme ühesugused. Või pole ma osanud veel neid märke lugeda, et aeg oleks tagasi tõmbuda.” Igatahes ei kujuta praeguse Mustvee Gümnaasiumi pere küll koolielu ilma särava ja energilise Õie Vooderita ette.
Tänasele kooli juubelipeole mõeldes ütleb Õie, et ilmselt on see rõõmus ja väsitav päev, täis pikka ja pidevat suhtlemist ning äratundmisrõõmu. Sellist oma klassi, kellega koos kooli lõpuni mindud, tal pole. Seepärast on arvatavasti eriti palju neid, kes oma kunagise õpetajaga kõnelda tahavad. Loodetavasti ootab ees ka toredaid kohtumisi endiste kolleegidega.
VAIKE KÄOSAAR
