Ühiskond on keeruline mehhanism, kõlab üsnagi tehnokraatlik mõtteavaldus. Kuid seda ta tõepoolest on. Eriti absurdseks muutub elu siis, kui näiliselt lahendust polegi, või nagu Lennart Meri armastas öelda: „Siin on tegemist mitme tundmatuga võrrandiga.” Ja ühest selget vastust, mida ette võtta, õieti pole. Vahel tahaks õhata, et küll oleks tore, kui oleks hea ja üllas ainuvalitseja, kes korra majja lööks.
Vana-Jõgeva ja paljud Vooremaa kaevud on tühjaks saanud. Peamine põhjus on muidugi vähe vett nii taevas kui ka maa peal. Kliimamuutustega seda otseselt siduda ei saa, sest veehulk ringluses ongi tsükliline – vahel uputab, vahel on kuiv kui kõrbes.
Vesi ja kanalisatsioon asuvad kuulsas vajaduste püramiidis esimesel astmel. Kui rääkida maale tulemisest ja maal elamisest, siis esimesel juhul muutub asi üsnagi mõttetuks, sest kuidas sa reklaamid elu, kus isegi vett pole ja solk püsib seal, kuhu sa ta parasjagu jätad. Pole ahvatlev, kohe üldse pole.
Teisel juhul peavad maaelanikud taluma kõike ja tulema toime kõigi võimalike ja võimatute vintsutustega ja põhjuseks on tung edasi kesta. Minge linna, kus on kõik tsentraliseeritud, sealhulgas ka vesi. Aga näed, maainimene ei taha, mõtleb igasugu asju välja, et siit mitte lahkuda.
Vesi on inimese põhiõigus. Samuti ka õhk, soojus ja toit. Seda kutsutakse esmavajadusteks, mida peab tagama põhiseadus, sest see on inimõigus number üks. Kui selles valdkonnas on probleem, siis peavad pingutama kõik, valitsejad ja kodanikud. Eriti narr, kui seda vajadust ei arvesta ühiskonnas mõni üksik liige, kes nõuab kaose keskel oma. Mõttekoht.
