Esmaspäeva õhtul põlesid Juula külamajas küünlad, aurasid teekannud ja saadeti ringi vaagnaid koduste küpsetistega. Külas oli ansambel Hellero, et sisustada laulu ja pillimänguga hõimuõhtu.
Hõimupäeva peavad soomeugrilased teatavasti oktoobrikuu kolmandal laupäeval, kuid meil on traditsiooniks saanud korraldada temaatilisi kontserte, filmiõhtuid, näitusi, seminare ja väiksemas ringis kokkusaamisi üle riigi mitme nädala jooksul.
Tõelised polüglotid
Juula külavanem Eneli Kaasik andis õhtu juhtohjad kohe hellerolastele üle ning hubases vestlusringis muutus piir esinejate ja publiku vahel hetkega olematuks. Kokkutulnud talletasid uusi ja värskendasid varasemaid teadmisi meie sugulasrahvastest, veel säilinud ühistest tavadest. Ansamblirahva arvukate reisimuljete ja mälestuste toel saadi taas kinnitust, et hõimlasi on meil tõesti nii põhjas kui idas ja et juba hääbuma hakkavate rahvakildude laule kuulates võib veenduda, et kunagi väga ammu võisimegi kõik üht soomeugri algkeelt kõnelda.
Ansambel Hellero, kes läinud suvel oma asutamise 40. aastapäeva tähistas, ei tegutse praegu küll enam ametlikult esineva kollektiivina, küll aga saadakse aeg-ajalt kokku sõpruskonnana, et koos musitseerida. Väärt mõttega kohtuda hõimuõhtul Juula külamajas tuli lagedale ansambli liige Tiina Saluvere, kelle suvekodu Raigastveres ja kes on sellest aastast ka Juula külaseltsi liige.
Et kollektiiv on aastakümnete jooksul paljudel soome-ugri rahvaste festivalidel osalenud ja ka väiksemat mastaapi kultuurisündmustel sugulasrahvastega tihedamalt lävinud, on nende repertuaar vägagi mitmekeelne, sest võõrsil eesti regilaule ja rahvapärimust tutvustades on hoolega ka “trofeesid jahitud” — küll laule lindistades, küll kohapeal selgeks õppides. Mitmed hellerolased on hariduseltki filoloogid. Ja loomulikult pole laulusõnu mehaaniliselt meelde jäetud, vaid mari või mordva, udmurdi, vadja või mis tahes rahvalaulu sisu oskavad selle esitajad ka tõlkida.
Hõimuõhtule kogunenud said aga oma kõrvaga veenduda, et näiteks vadjakeelset laulu pole meile “ümber panna” vajagi: see kõlas kui eesti keel, millele mõned soomekeelsed sõnad lisaks pikitud.
Õstetud kõht ja kivireied
Et sugulaskeelte sarnasusele lootes ka ämbrisse astuda võib, on meist soome keele näitel paljud kogenud. Aga et see oht on olemas kõigi hõimurahvastega suheldes, teavad eriti hästi palju käinud-näinud hellerolased.
“Kord esitasime maride juures ühe pika setukeelse lastelaulu, kus kordus sageli väljend “ooda-ooda”, mis meil ju lihtsalt ootamist tähendab. Publik ei saanud aga naeru pidama. Kontserdi lõppedes tuli üks sealne tuttav meile selgitama, mis kuulajaile nii nalja tegi. Seesama “ooda” olevat nende keeles sündmatu sõna,” rääkis Paul Hagu.
Et meiegi murdekeel segadust külvata võib, seda kinnitas Juula küla elaniku Madli Kaasiku toodud näide.
Tema Tudulinnast pärit vanaisa kiitnud omal ajal kosja minnes pruudile oma elujärge: “Mul on õstetud kõht ja kivireied” , mis kirjakeeli kõigest seda tähendas, et tal koht välja ostetud ja et ta kivist rehetare omanik on.
“See on see sealtkandi õ-tähega liialdamine,” teadis öelda Peeter Panov, lisades, et vadja keeleski just õ domineerima kipub.
Laulude ja aastakümnete jooksul kogunenud reisimuljete vahele sai kuulda ka pillilugusid. Peeter Panovil oli kaasas torupill, mis tema teada viimane Ants Tauli tehtu, enne kui pillimeister oma talus selle töö nooremaile üle andis. Urmas Oras mängis aga Teppo lõõtsaga sellegi loo, mille August Teppo ise omal ajal esimesena selgeks olla saanud. Eks ole needki teabekillud üks väike ja hinnaline osa meie rahvapärimusest.
KAIE NÕLVAK
