Hingedeaja alguse puhul korraldas Juula külaselts kohtumisõhtu folklorist Reet Hiiemäega. Kõne alla võeti aastaajale ja külalise töö iseloomule vastav ehk meie rahvausund.
Reet Hiiemäe, kelle sulest on jõudnud ilmuda aukartust äratav hulk teaduslikke artikleid ja raamatuid, nentis ennast tutvustades, et kasvanud meie vanema põlve tuntud rahvaluuleteadlase Mall Hiiemäe lapsena ja olnud pidevalt n-ö asja sees, tundunuks loomuvastanegi valida mõni teine eriala.
Folklorist tunnistas, et plikapõlves sai koos õe ja sõbrannadega ära proovitud mitmesuguseid kunste taldrikukeerutamisest peegli abil ennustamiseni, teadlasena ta aga kõiksugu ettekuulutusi põhimõtteliselt ei usu ning püüab müstilistele nähtustele ikka materialistliku seletuse leida.
Ammendamatu ja pidevalt täienev varasalv
Sama veendunud materialistid ei tahtnud aga põrmugi olla need, kes Juula külamajja küdeva kamina ette ja küünlavalgele vestlusringi olid kogunenud. Pealegi oli neljapäeva õhtu, mis meie rahvausundi järgi juba ise väekam. Ei puudunud ka korralik kuu, mis küll pisut loperguseks kulunud, kuid veel üsna kopsakas, ja mis kerkis õhtu hakatuses taevasse pea sama kiiresti kui „Nukitsamehe” filmis.
Kui jutukeral ots lahti tehtud, pääses see üsna sujuvalt veerema ja pea kõigil oli midagi põnevat pajatada. Ilmnes, et ei muuda meie mõttemaailma ja suhtumist nutitelefonid, tahvelarvutid ega droonid, ammugi mitte kiired ja võimsad sõiduvahendid. Üleloomulikud jõud ning seletamatud ja saatuslikud juhtumised kuuluvad meie igapäevaellu ka tänapäeval. Nende põnevate lugude varasalv täieneb, need liiguvad tänapäeval nii suust suhu kui ka muidugi mööda sotsiaalmeedia kanaleid. Selgus ka, et suur osa mitme-setme põlve kauguselt päranduseks saadud uskumusi, tõekspidamisi ja kombeid on tänaseni säilinud ja võivad praegugi sama malli järgi paikkonniti erineda. Eriti ilmekalt tuleb see esile unenägude seletamise juures: mis ühes kandis halba tähendab, ei pruugi teises Eestimaa servas üldse midagi ette kuulutada. Kusjuures täide lähevad need ka just seal maakonnas või kihelkonnas, kus neisse usutakse…
Hoiatavad kellalöögid ja helendus mere kohal
Võinuks ju arvata, et kui rahvamütoloogiaga seonduv hingedepäeva eel teemaks võeti, siis keerlevad jutud eelkõige surnud esivanemate ja kodukäijate ümber, aga küllap on meil läbisaamine siit ilmast lahkunutega nii rahumeelne, et kuigi palju n-ö tondijutte ei sünnita. Kui hinged aeg-ajalt kodus käivadki, siis halba tegema nad kindlasti ei tule. Selline suhtumine on Reet Hiiemäe arvates kaasa tulnud paganlikust ajast, kus lahkunud lähedastelt eelkõige head nõu ja abi oodati. Võõristust teispoolsuse ja sealt tagasi käijate vastu on üritanud tema sõnul sisendada ristiusk, kuid ilmselt pole sel siiski meile piisavalt mõjuvõimu olnud.
Kui näiteks mõne kuu eest lahkunud pereema toast aeg-ajalt kolinat kostab, siis pole mõtet sellest närvi minna: ju tal oli siis korraks veel koju asja. Lausmaterialist võib seda seika küll asjaolude kokkulangemise või kuulmisharjumusega seletada… aga on`s mõtet maailma nii igavalt näha?
Müstilist ja seletamatut toovad aga tänapäevalgi ellu hoiatused ja ennustused, mis sealsamas täide lähevad. Nii jutustas varases keskeas naine loo, kuidas ta autoga Tartus Narva mäkke tõustes ja punase fooritule ees peatudes Peetri kiriku kelli löömas kuulis. Polnud pühade aeg, polnud täistund ja lööke oli kuulda vaid mõni üksik. Kui aga fooris süttis roheline, ei saanud ta oma autot kohe liikuma… ja mõni hetk hiljem juhtus ristmikul, kuhu ta just jõudma pidi, raske avarii. „Seda võib seletada mitmeti, aga mina võtsin seda kaitseingli hoiatusena ja pean selliseid ebatavalisi asju ka edaspidi silmas,” kinnitas jutustaja ja rääkis ära ka oma unenäo ööl, mil hukkus Estonia. Ta näinud enda sõnul merd, kust tõusnud taeva poole helendavad uduviirud. Kui ta selle üle imestust avaldanud, öelnud keegi kõrvalt, et see on ainult täna nii ja see peab nii olema… ja hommikul kuulis ta raadiost äsja toimunud tragöödiast.
Miks me pole läbinisti materialistid?
Võiks arvata, et meie „itiühiskonnas” leidub kõigile nähtustele materiaalne seletus ning müstikal pole meie elus enam kohta. Ometi pole see nii. Lugusid tee ääres autole hääletavatest kaitseinglitest, helendavatest keradest ja ellipsitest taevalaotuses, ka kuraditest, kes autoostuga sõidukisse kaasa saadud jne, sünnib järjest juurde. Miks kõik üleloomulik meid jätkuvalt köidab? Vestlusringis osalenud olid üsna ühte meelt, et vaatamata tehnika tohutule arengule või just seepärast ei tunne inimlapsed end siin maailmas kuigi turvaliselt. Sestap võetakse hädaolukorras või seda ette tunnetades kontakti sensitiivide ja ennustajatega, sestap otsitakse abi imearstidelt.
Reet Hiiemäe kinnitusel ongi eestlastele kui tõelisele maarahvale iseloomulik, et ohtlikes olukordades pole jäädud passiivseiks hädaldajaiks, vaid on kohe vastuabinõud tarvitusele võetud, olgu selleks kadakasuitsu tegemine, haige koha piiramine, loits, palve või midagi muud. Kes meist tänapäevalgi üle vasaku õla sülitamata jätab, kui must kass üle tee läheb?! Või kes söandab kaaslasega kõrvu kõndides teiselt pool puud või laternaposti minna?
Tõepoolest, tegid jutukera veeretajad teemast kokkuvõtte, keegi meist ju ei tea, mis on teisel pool tunnetuspiiri, ja keegi ei saa seda ka iial siinilmas teada. Millegi vastu võiks ju meie suures osas ristiusuleige rahvaski aukartust tunda.
Reet Hiiemäe
…on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonna teadur
Tema peamised uurimisteemad on rahvausund ja -jutud, sh linnajutud, mütoloogilised olendid, pärimuse psühholoogiline aspekt.
On kaitsnud magistritöö teemal “Eesti katkupärimus Lääne-Euroopa katkutraditsiooni piirimail. On avaldanud arvukalt artikleid ning andnud viimase viie aasta jooksul välja kolm raamatut:
„Kaitsemaagia eesti rahvausundis“, 2012
„Ended ja ennustused eesti rahvausundis „ , 2013
„Armastus eesti rahvapärimuses“, 2015
KAIE NÕLVAK
