Nüüdisaegne põllumajandus vajab suuri investeeringuid ja eestvedajaid

Viimaste aastate statistika järgi on Eestis aktiivses kasutuses alla 700 000 hektari põllumaad. PRIAsse on deklareeritud üle 800 000 hektari. Ennustajate andmetel aga nõukaaegst taset siiski ei saavutata. Siis oli haritavat maad üle miljoni hektari. Aktiivsest maakasutusest jäävadki välja võssakasvanud ja väheproduktiivsed maad, eriti seal, kus võsa on kasvanud juba 5-6 aastat.

Uue tehnika soetamisele tuleks Eesti Künniseltsi presidendi Ants Laansalu sõnul mõelda alles siis, kui on korda tehtud põllumajanduskasutuses olev maa ning taimekaitse. Ka tuleks põllumaad hooldada, harida ja väetada nii korralikult, et ühelt hektarilt saadakse 3-4 tonni vilja ja 25 tonni kartulit. Alles siis on mõtet tootmistalu pidada ning ka uut tehnikat muretseda.

Eestis väetatakse põldu 3-4 korda vähem kui peaks. Põhjuseks on rahapuudus. Talud, kus saab hektari peale kulutada 4000-4500 krooni, Ants Laansalu hinnangul toime ei tule. Kasumi saamiseks tuleks keskmiselt hektari kohta kulutada üle 5000 krooni.

Tema andmetel suudavad taime- ja loomakasvatuses tänapäeval tegutseda edukalt ainult talud, kes on võimelised hektari kohta kulutama keskmiselt kuni 10 000 krooni.

Kuid Ants Laansalu tunnistas, et ülaltoodu on liiga suur üldistus ning ei pruugi konkreetselt paljude põllumeeste puhul paika pidada.

Praegu makstakse põllumehele ühtset pindalatoetust hektari kohta üle 400 krooni, lisaks 800 krooni teraviljatoetust.

“Selle rahaga aidatakse põllumehel osta aga ainult seemet ja väetisi. Ülejäänud kulutused tuleb tal saadava tulu arvel ise teha,? märkis Eesti Künniseltsi president.

“Adra ja künnivõistluste väärtus ongi selles, et adrast algas põllumajandustehnika ja kogu põllumajanduse arengu ajalugu. Euroopas peetakse sellest väga lugu. Ja ader on sümbol või isegi ikoon. Hõlmadra kasutuselevõtuni oli töö väheproduktiivne ja saagid madalad,” kostis Ants Laansalu.

Tema sõnul oli hõlmader Eestis juba 50 aastat enne Jakobsoni, kuid selle vastu ei tuntud huvi ega võetud ka kasutusele, olgugi, et see oli vanast poole kiirem ning tegi poole parema kvaliteediga tööd. Kuid ometi seisis kasutult.

“Siin on mitu põhjust. Esiteks puudusid Eesti talumehel nii motivatsioon kui ka oskused. Alles talude taasrajamise aegu tekkis talumehel vastav huvi. Kuid ka siis läks mööda 10-15 aastat. Põhjuseks oli see, et puudus kolmas tegur, nimelt kõige olemasoleva uue elluviija. Ja just C. R. Jakobson oligi Eestis see, kes julgustas, õpetas, korraldas ühistööd ning seisis ka põllumehe eest. Tollel ajal oli parunite ja mõisnike poolt talude rajamisele väga suur vastuseis,” lausus künniseltsi president.

“Isegi suured riigid ei ole ilma oma Jakobsonideta hakkama saanud. Näiteks Saksamaal oli 19. sajandil selleks oma suurmees, kes lõi laenu-hoiuühistuid ning hakkas põllumehi nii rahaliselt kui ka nõuga toetama Nii et see ei ole ainult Eesti probleem. Ka soomlastel ja rootslastel olid omad Jakobsonid. Mitte keegi ei ole ainult turu abiga suutnud läbi lüüa. Ikkagi on vaja selliseid mehi nagu Jakobson. Ma ütlesin ka, et meil usutakse turu kõikereguleerivale jõule. Kõike siiski turg ei reguleeri. Ei aita isegi head leiutised. Edasiminekuks on vaja konkreetseid eestvedajaid,” rääkis Ants Laansalu.

“Küsimus on selles, et paljud põllumajandustoodete pakkujad seisavad sageli vastamisi ainult ühe kokkuostjaga. Turg ei tööta hästi ning siin kipubki vabaturukonkurents moonduma. Kui oleks kokkuostjaid rohkem, siis see turg töötaks. Aga paraku läheb põllumajandus seda liini mööda, kus üksikud ja vähese turujõuga talunikud on vastamisi ühe monopoolse kokkuostjaga.Selle tõttu ei tööta ka see nähtamatu turu iseregulatsiooni käsi. Ei ole töötanud Ameerikas, Saksamaal ega ka Eestis,” kõneles Laansalu.

RAIVO SIHVER