Nii ütles mulle jõululaupäeval Jõgevamaa juurtega (aja)kirjanik Kertu Jukkum oma koduväravas raamatut ulatades. See võtab kogu olukorra üsna hästi kokku. Täna, 29. detsembril, mil ilmub selle aasta viimane Vooremaa, on aasta lõpuni jäänud kaks päeva. Möödunud 363 päeva vaates on see vaid killuke, ent sel aastal õppisime, et ka vähemaga saab hakkama.
2019. aasta viimane Vooremaa juhtkiri tsiteeris Laura laulu „2020“. Kui lauljatar laulis aastal 2012, mil see lugu ilmus, puhtast veest ja kaunist planeedist, siis ei osanud meist keegi uneski näha, et seisame aastal 2020 maailma suurima tervishoiu-kriisi lävel. Ja seda kogu maailmas. Ilmselt ei osanud meist keegi arvata, et ühel hetkel peame rääkima haiglate võimekusest kõiki patsiente vastu võtta, väsimusest kokku kukkuvatest arstidest ja maski kandmist kontrollivatest politseinikest.
Mask on näide ligimesearmastusest
Tõsi, tänavune aasta kulges koroonaviiruse taktikepi järgi. Me Jõgevamaal oleme õnnega koos: kevadel jäime suuresti viirusest puutumata ning õnneks on ka teine laine märksa leebem just meie hajutatud rahvastikuga maakonnas. Aga see ei tähendanud, et inimesed oleksid valvsust kaotanud või hoolimatult käitunud. Hoopis vastupidi, inimesed peavad siiani reeglitest hoolega kinni ning hoolivad. Üksteisest ja iseendast. Nii nagu ütles EELK peapiiskop Urmas Viilma: maskist on saanud ligimesearmastuse sümbol.
Ilmselt pole ühelgi aastal nii palju tähelepanu pööratud just ligimesearmastusele ja omavahelistele suhetele. Ei olnud saladus, et kevadel, kui paljud olid kodudesse lukustatud, pidime rääkima kasvavast perevägivallast. Polnud saladus seegi, et isegi kaljukindlatena tundunud suhted pidid kriisile alla vanduma. Ent see-eest võisid paljudes peredes tükikesed nõnda kokku minna, et suhted said hoopis teise ilme. Armastus ja hoolimine said teise tähenduse, kui muidu harjunud oleme.
Üks ehedam näide ligimesearmastusest oli minu jaoks hetk, mil Jõgeva ohvriabitöötaja Rita Kaasik, kellega olin ehk mõned nädalad enne loo teinud, ühel päeval toimetuse uksest sisse astus, käes kotike isetehtud riidest maskiga. „Et Sa ikka turvaliselt rongis saaksid sõita. Palun hoia ennast,“ ütles ta mulle kotikest üle andes. Tol hetkel, mil eriolukord ja koroonakriis olid ilmselt igast ajakirjanikust pigistanud välja kõik, mida pigistada oli, tundus selline žest maailma parima heateona.
Ühtlasi sai hoopis teise tähenduse koos töötamine. Kui seni tähendas koostöö ühes ruumis füüsiliselt koos olemist, siis tänavu õppisime koos olema nii, et füüsiliselt koos ei olda. Treeningud kolisid internetti, toiduvedu kolis internetti, koosolekud, peod, isegi sünnipäevad peeti maha internetis. Ja usun, et nii mõnigi jõulusöömaaeg möödus internetis. Samas ei saa öelda, et kogu internetis toimetamine, mis muidu tundus kõigile nii jõukohane, seda päriselt ka oli. Tiigrihüpet siiski ei toimunud: e-kool kukkus sekunditega ning õpilaste valmisolek iseseisvalt koolitöid teha ei vastanud kaugeltki ootusele.
Elu maakonnalehes käib endiselt
Kuid koroonaviirus ei tähendanud, et elu maakonnas oleks sootuks seisma jäänud. Ilmselt oli lahkuv aasta valdade poliitilises elus üks tormilisemaid. Ühe aasta jooksul vahetusid vallajuhid kõigis omavalitsustes ning täna võib julgelt öelda, et suur poliitika on maakonda jõudnud. Uueks stiiliks on kujunenud umbusaldamised, rahulolematus, kohati lausa jonnakus. Ent ajal, mil kogu aur kulub umbusaldamisele, rahulolematusele ja pidevale tülitsemisele, jäävad tegemata suured ja olulisemad otsused. Puudu jääb sisulisest arutelust, see on asendunud teineteisele ärapanemisega. Võib vaid arvata, et lähenevad kohalike omavalitsuste valimised poliitilisse ellu rahu ei too.
Aga nii nagu ikka kipuvad poliitikud läikivatel plakatitel poseerides ja volikogus ärapanemisega unustama, miks ja kelle jaoks nad volikogus tööd teevad. See, et ollakse olemas oma valijate jaoks, kipub suuresti ununema. Võib loota, et mööduv poliitsegadusi täis aasta sunnib inimesi märksa enam valimiskasti poole rühkima ja selgelt oma meelsust avaldama. Kuid tibusid loetakse sügisel ning nii kaua peab hakkama saama.
Ka ühe väikese maakonnalehe jaoks oli aasta tähelepanuväärne. Kui aastal 2019 tähistasime maakonnalehe Vooremaa 70. aasta juubelit, siis tänavune aasta, keerulised olud ja aina kallinev kojukanne sundis meidki koomale tõmbama. Vooremaa kaotas kolmanda lehenumbri, vahetus peatoimetaja, tulime appi igavikku kadunud Põltsamaa Teataja tellijatele ning elu ühes pisikeses toimetuses mängiti päevaga ümber. Aga elu ajakirjanduses selline ongi: kunagi ei tea, mida päev toob. Valmis tuleb olla kõigeks. Ega niisama ei seisa meie garderoobis nii sussipaare kui ka kummikuid. Ehk läheb vaja … Tänavune aasta näitas, et valmis tuleb olla ööhakul kehtestatud eriolukorraks, aga ka selleks, et valla poliitiline elu keeratakse päevapealt segamini.
Koroonakriisis päevaga kokku kuivanud reklaamiturg ja aina kallinev kojukanne oli mitte ainult Vooremaale, vaid kõigile maakonnalehtedele, parajaks katsumuseks. Keeruline majanduslik seis peegeldub selgelt tellijanumbrites ning iga loobuv lugeja on ühe pisikese maakonnalehe jaoks hindamatu kaotus. Mulle meeldis Lääne Elu peatoimetaja Andrus Karnau mõte ERRile, kus ta ütles, et ka seitse tellijat on ühe maakonnalehe jaoks ülioluline näitaja.
Seda olulisem on tellides ja ostes toetada oma kodukoha ajalehte, sest vaid nii saame jätkata hea ajakirjanduse tegemist. Mul on hea meel, et meedialiit otsustas uuel aastal tähelepanu pöörata just väikestele sõltumatutele maakonnalehtedele, kes enim kriisis kannatada said, ning kelle olemasolust sõltub suuresti ka kohapealne identiteet. Kui jällegi Andrus Karnau mõtet laenata, siis „Kui te tahate ajakirjanikke tänada, tellige ajaleht. Kasvõi kuuks ajaks. Ei ole vaja puidust raamiga klaasitud tänukirju. Tellimus on ainus tänu, mille eest siiralt tänulikud oleme.“
Täna on keeruline ennustada, milliseks uus aasta kujuneb. Ja ennustamine, kipub ikka tänamatu töö olema. Kuid soovida saab ikka. Rahu, mõistmist, armastust ja vähem teineteise kallal õelutsemist. Mööduv näitab, et kui koos tegutseda, saame hakkama. Nagu laulis Laura „Veidi vanemad, targemad, paremad, kuid iseendaks jääme.“
KERTTU-KADI VANAMB, Vooremaa peatoimetaja
