Perearstikriis ei lasknud end kaua oodata. Kui vaid mõned kuud tagasi võis rääkida vaikselt hiilivast probleemist, siis nüüd on see käes. Kolme perearsti tool Jõgeva vallas vajab täitmist. Kuid keda ei ole, on perearstid.
Kui augusti keskpaigaks avaldusi ei laeku, luhtub konkurss ja siis ei tea enam keegi, mis tulevik toob. Seda enam, et probleem ei ole mitte ainult meie maakonnas, vaid vabariigis üldisemalt. Ja tekkinud mitte viimasel paaril kuul, vaid kestnud aastaid.
Ent selle asemel, et lahendada probleemi, tegeletakse riiklikul tasemel hoopis muuga. Selle asemel, et pidada poliitilisi kemplusi aktsiiside ja õllehinna ümber, jäetakse perearstid, kes ka päriselt inimestele loevad, tagaplaanile. Nüüd on meil küll odav viin, aga arsti, kes viinast tingitud haigusi ravida aitaks, ei paista kuskilt.
Ja siinkohal ei saa süüdistada tohtreid, kes tahavad teenitud puhkusele jääda ning kellel on selleks täielik õigus, vaid neid, kes ei osanud õigel ajal probleemile pidurit tõmmata. Sest kui perearstide toolid tühjaks jäävad, peavad seotud kätega omavalitsused tekkinud kriisi lahendama.
Ent praegu, mil konkurss kestab, ei jää üle muud, kui oodata. Ja ühtlasi loota, et leidub tarmukaid arste, kes on nõus ka meie valda tulema ja end siinsetele inimestele pühendama. Võib-olla aitab neid tõmmata ka unistus tervisekeskusest, mis aastaks 2021 peaks valmima. Kuid kas seda saab täieliku võluvitsana võtta? Vist mitte. Tõsised muutused peavad tulema kõrgemalt ja palju, palju kiiremini.
