Eile tähistasid Palamuse O. Lutsu kihelkonnakooli muuseumis kohaliku lasteaia Nukitsamees vanema rühma lapsed Oskar Lutsu raamatu „Nukitsamees“ sajandat ja oma lasteaia kahekümne viienda aasta juubelit. Kõik kuusteist kooliminevat last koos õpetajatega kogunesid muuseumi teisele korrusele, et saada osa selle päeva tähtsusest.
„See on tähtis, et juba lasteaiast alates anda edasi meie kodukoha ajaloolisi ja kultuuriliselt tähtsaid teemasid,“ rääks Palamuse lasteaia Nukitsamees direktor Marika Merusk. „Tänapäeva kiire elutempo juures jookseme oma juurte juurest ära ega oska hinnata ja väärtustada seda, mis meil on. Kui maast madalast anda teadmine ja pöörata sellele tähelepanu, siis olen kindel, et kui nad suurtena mujal elavad, siis mõtlevad ikka tagasi selle koha olulisusele. Lisaks on peresid, kes siia piirkonda elama kolides ei saa osa sellest ja lastele antud teadmiste kaudu võtavad ehk isegi ülelugemiseks kätte nii „Nukitsamehe“ kui ka teised Lutsu raamatud.“
Lastelt endalt küsides selgus, et selle raamatuga ollakse juba head sõbrad ja lugeda neile meeldib. Anti ka lubadus, et raamatu lugemist ära ei unustata.
Suur sõnavara on suur väärtus
Päeva tähtsust rõhutades mängisid lasteaia õpetajad Liina Stamm, Pille Prits ja Egle Kattel käpiknukkudega maha „Nukitsamehe“ lühietenduse, mis lastele väga meeldis. Hiljem proovis igaüks neist kätte oma lemmiknuku. Nende ja ka lasteaia maskottide Kusti, Iti ja Nuki autoriks on kohalik käsitöömeister Ingrid Juuse.
„Kui Oskar Lutsu raamatuid lugeda, siis on aru saada, et ta on väga hea pedagoog ja ka hea psühholoog, sest toob suurepäraselt välja nii laste kui ka täiskasvanute hingeelu,“ kirjeldas Marika Merusk ja lisas, et seda raamatut lastele tutvustades saab sõnavarasse juurde palju uusi sõnu. „Võib olla, et kohe neile meelde ei jäägi, aga kindlasti talletuvad need kuhugi mälusoppidesse ja vajadusel tulevad esile ja saavad kasutatud,“ oli Marika kindel.
Näiteks sõnad ja laused, mida muuseumipedagoog Aili Kalavus lastele seletas:
*Siis aga hakkavad nõrgad jalad väsima, või ei taha põkand mõnel muul põhjusel käia.
*Eks näe, kui kaugele sa niisugust verukat jõuad kanda.
*Muidugi püüab Iti, kui vähegi võimalik, oma hoolealust kaitsta ja asju hääks käänata.
*Iti kasvandik kraabib aknalt jäälillesid, kisub pliidi alt põleva hao välja ja püüab seda perenaise takukoonlasse torgata.
*Keskhommiku ajal kukub poisike paaga kogemata vastu sängisammast – kohe langeb teise nukitsa küljest suur tükk põrandale.
*Seepääle siblib vanamoor kitkutud rohu hoolega läbi, leiab säält hulgast mõne kogemata ülestõmmatud taime ja hakkab nende pärast Kustiga ägedasti marastama. Lõpuks koguni karvustab ta kitkujat hooletuse eest.
Mis juhtus sada aastat tagasi?
100 aastat tagasi sõlmiti Tartu rahuleping ja ilmus Oskar Lutsu „Nukitsamees“. Luts oli „Kevade“ ilmumisega (1912–13) juba kuulsaks saanud, aga laste jaoks hakkas ta kirjutama alles siis, kui tal endal sündis poeg Georg. Georgile ongi Luts alustuseks kõik oma lastelood jutustanud. Nendest lugudest said hiljem raamatud.
„Nukitsamehe“ puhul on tegemist tänapäevase jutustusega, mille lõpplahendus on üheselt tabatav. Samas peab õige lasteraamat olema õpetlik ja mõistetav. Lugu iseenesest sisaldab hoopiski kolme lugu: Kusti on peategelane, kes Itiga metsa ära eksib; vanamoori maja, kus peategelasteks vanamoor ja vanamoori pojad ja Iti; lõpuks kodutalu, kus peategelasteks vanaisa, isa ja ema. Kogu muinasloo kaudu tekib kontrast kahe kodu vahel. Üks on vanamoori oma, teine Kusti ja Iti kodu.
Oskar Luts on kirjutanud lastele mitu raamatut ja arvatud lastekirjanduse klassikute ritta. Lutsul oleks kindlasti hea meel, kui kriitikud kiidaksid, lapsed loeksid ja järeltulevad põlved mäletaksid.
Oskar Lutsu kiri kõrgetele asjameestele
1945. aastast on kirjastajad „Nukitsamehe“ tekstiga ebaseaduslikult ringi käinud. Pärast korrigeerimist kirjutas Oskar Luts
26. juulil 1945 kirja tollase riikliku kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst kõrgetele asjameestele.
„Sain Tartu Noor-Eesti trükikoja kaudu oma muinasjutu „Nukitsamees“ korrektuurpoognad. Kõik on korras, ja minu süda aina rõõmustles, et asi „Nukitsamehe“ uue trükiga on juba nii kaugel. Kuid mis on sündinud selle muinasjutu lõpuga? Seda pole enam äragi tunda.
Toimides nii, nagu käsitletud „Nukitsamehe“ lõppu, peaksime ilukirjanduses hävitama ka kõik Kreeka ja Rooma jumalad, jumalused ja nende preestrid, ning nende asemele seadma praegusaja perekonnaseisuameti ja ametnikud.
„Nukitsamees“ on muinasjutt, mis on kirjutatud ammugi enne perekonnaseisuameteid jne. – miks ei peaks võima vaadelda ka selle lõpus figureerivaid ristiusu talitusi ja kirikuteenijaid muinasjutu seisukohalt? Praegusel, ajakohastatud kujul, kaotaks „Nukitsamehe“ lõpp igasuguse efekti ja tunduks tömbina. Ja mis ütleks lugeja, kes on lugenud selle muinasjutu esimest trükki?
Kui „Nukitsamehes“ üldse on mingisugust tendentsi, siis on see ikkagi ainult headuse ja õigluse võit kurja ja sisetundetuse üle. Kogu muinasjuttude tegevustik baseerub imedel, miks siis ei või ka „Nukitsamehe“ lõpp toetuda imele? „Nukitsamehe“ ainestik on võetud eesti rahvamuinasjutust. Olen eesti rahvamuinasjutu ainega toiminud samuti, nagu Hans Christian Andersen toimis omal ajal Taanis. Minu arvates oleks „Nukitsamees“ ainult siis stiilne muinasjutt, kui see ilmuks esialgsel kujul. „Nukitsamehe“ lõpu poogen jääb kuni asja selgitamiseni trükkimata.“
ULVI TAMM
