Kui Kuremaal pisut enam kui kaks nädalat tagasi Jõgeva valla 150. sünnipäeva peeti, tegutses peoplatsi kõrval ka laat, üle laada-ala levis aga mõnus küpsetuslõhn. See tuli Nuki talu telgist: nende müüdavad pirukad, saiakesed, tšeburekid ja ungaripärased torusaiad valmisid kohapeal.
Nuki nimi sobiks hästi Palamuse kandiga: Lutsu “Nukitsamehe” nimitegelast kutsuti ju Nukiks. Aga Kuremaal laadalisi toitlustanud Nuki talu tegutseb hoopis Viljandimaal Tarvastu vallas ja Palamusega pole neil muud pistmist, kui see, et igal aastal septembris käib talu esindus Suure Paunvere Väljanäituse rohkearvulist publikut toitlustamas.
“Tegutseme toitlustuse vallas juba viis aastat ja meid võib kohata kõikvõimalikel laatadel, hansapäevadel, linna- ja vallapäevadel jne. Meie perele on laatadel käimine elulaadiks kujunenud,” ütles Markkus Janek Mitri.
Tema sõnul peetakse Eestis suviti nii palju laatu, et mõnele nädalavahetusele langeb neid tahes-tahtmata mitu tükki. Nuki talu meeskond ja seadmepark on nii suur, et rahvast võidakse teenindada kahes-kolmes kohas korraga.
Kui teised laadatoitlustajad rõhuvad tavaliselt šašlõkile ja burgerile, siis Nuki talu püüab neist eristuda, pakkudes mitmesuguseid küpsetisi. Osa neist, näiteks viineripirukad, kaneelipatsid, kohupiimapontšikud ja toruvahvlid võib liigitada nostalgiatoodete hulka. Nuki talu letilt leiab aga ka teiste rahvaste köökidest laenatud nähtusi, nagu tšeburekid ja torusaiad.
Suurte rasvas küpsetatud pirukate ehk tšeburekkide (mõned peavad nende päritolumaaks Gruusiat, mõned aga hoopis Tatarimaad) tegemiseks saadi inspiratsiooni paar aastat tagasi Türi lillelaadalt. Seal valmistas nimelt üks Mehhikost pärit härra sarnaseid mehhikopäraseid pirukaid. Nuki talus otsustati siiski meil tuntumate tšeburekkide kasuks ja Kuremaal pakuti neid nelja täidisega: singi-juustu, tšillise singi-juustu, gruusiapärase (kartul, sibul, liha ja Gruusia maitseained) ning liha-riisi-küüslaugu täidisega.
“Korstnasaiad”
Omapärased torusaiad, mida Nuki talu pakub nii kaneeli- kui ka mooniseemnekattega, on pärit Ungari köögist. Nende valmistamiseks on eraldi masin. Pärmitainas keritakse spiraalselt torude ümber ja torud pannakse ahju pöörlema. Seest jääb sai pehme, pealt aga mõnusalt krõbe.
“Ungarlased ise kutsuvad neid korstnasaiadeks. Ja kui sai ahjust välja ja toru pealt ära võtta, siis see ongi nagu korsten: sellest tõuseb natuke suitsugi. Ehk siis tegelikult auru,” ütles Markkus Janek Mitri ja lisas, et torusaiade kohta on rahvas igasuguseid naljakaid asju öelnud. Kes leiab, et see on hea õlletopsihoidja, kes arvab, et selle võiks vahukoort ja maasikaid täis panna (no see oleks vast kaloripomm!), kes soovib, et Nuki talu rahvas prooviks ka soolaseid, näiteks singi-juustulisandiga saiu teha. Seda viimast võiks Markkus Janeki arvates tõesti katsetada.
Temal ja Moonika Mänglil olid käed-jalad tööd täis ka siis, kui parasjagu ühtegi ostjat polnud: kord tuli kiigata, mida pirukad ahjus teevad, kord jälgida, et tšeburekid või pontšikud õlipannil kõrbema ei läheks, kord hoida silm peal torusaiadel, kord valmistada uut plaaditäit pirukaid ahjupanekuks ette.
“See on muidugi paras rabelemine, ent oleme sellega harjunud. Klientidele meeldib osta otse nende silme all valminud kaupa, sest selle värskuses ei pruugi kahelda,” ütles Markkus Janek Mitri ja lisas, et eks mõnus küpsetuslõhn tee ka oma töö: näljane laadaline ei suuda sellele ju kaua vastu panna. Sama taktikat kasutavad paljud poeketidki: panevad tööle küpsetuskoja, lasevad kaupluse isuäratavaid lõhnu maast laeni täis ja kasseerivad siis “ohvritelt” piruka- ja saiaraha sisse.
Vallatud vorstid
Nuki talu letilt võis leida ka põnevaid vorstitooteid: mitme eri maitsega kabanosse ja mitme eri kattega dekoorsalaamisid. Neid toob maale väikefirma Vallatud Vorstid.
“Mina ja paar mu sõpra lõime selle firma Räpina aianduskoolis õppides. Esialgu oli see õpilasfirma, aga enne kooli lõpetamist vormistasime selle ümber osaühinguks ja nüüd on see umbes aasta tegutsenud,” ütles Marrkus Janek Mitri.
Ettevõtlikkus näib sel noormehel veres olevat. Laadakarjääri alustas ta enda sõnul juba viieaastaselt. Tollal käis nende pere laatu mööda riidekraami müümas, batuuditeenust pakkumas ja loteriid korraldamas.
“Võtsin inimestelt loteriipiletite eest raha vastu ja otsisin auhindu välja,” meenutas Markkus Janek.
Praegu on ta kahekümnene, nii et tema laadakarjäär on kestnud juba viisteist aastat. Laatu mööda sõidab Nuki talu rahvas aprilli keskpaigast oktoobrini ja vabu nädalavahetusi selle aja sees praktiliselt pole. Müügi edukus sõltub Markkus Janeki sõnul nii kohast, inimestest, üritusest, ilmast ja tuhandest muust tegurist.
“Naljatamisi võib öelda, et seitsekümmend protsenti rahast teenime suuga: tuleb osata inimestega suhelda ja oma kaupa tutvustada. Aga kaubal peab muidugi ka jumet olema. Kehva kaubavalikut või nigelat kvaliteeti ei kompenseeri kuitahes lobeda jutuga,” kinnitas Markkus Janek.
Jõgevamaa laatadel on Nuki talu päris palju käinud. Kui küüslaugufestivali veel Jõgeval peeti, pakkusid nad rahvale isegi küüslaugu-suhkruvatti. Ka Suurel Paunvere Väljanäitusel on Nuki talu esindus igal aastal kohal. Möödunud reedel võis neid aga kohata Avinurme tünnilaadal.
Laadamüüja ja -toitlustaja elu pole meelakkumine, seda teavad kõik, kes seda leiba proovinud. Ent paljud, näiteks Viljandimaal Nuki talus toimetavad inimesed, oskavad seda siiski nautida.
RIINA MÄGI