1988. aasta 16. novembril olid Koogi küla ümbruse ehk Sepaküla, Kõnnujõe ja Sortsi küla traktoriomanikud kutsutud keskusse oma masinate ülevaatusele ja arvelevõtmisele. Vaadati traktori mootori ja raami numbreid, kontrolliti roolilõtku, anti traktori tehniline pass ja riiklikud numbrimärgid masinale kinnitamiseks.
Nii varustatud traktoriga võis ka maanteel sõita. Räägiti ka traktoristi juhilubade vajalikkusest. Ülevaatuse maks oli viis rubla, rahandusosakonnale läks veel viis rubla.
Kombineeriti kokku varuosadest ja sõjamasinatest
Arnold Tinno oli ülevaatusel kohal oma DT 20-ga, millega ta oli illegaalselt töötanud 17 aastat. Ka Lembit Saarma oli kohal, seekord DT 20 sarnase traktoriga.
Tinno rääkis mulle, et oli ostnud kunagi ammu tutvusega Jõgevalt varuosade laost DT osasid ja pannud siis traktori kokku. Järelkäru oli ehitanud raskemiinipilduja teljele, mille ta sai koos ratastega. Selle 1944. aasta sügisel lahingus kannatada saanud sõjamasina oli ta Koogilt koju vedanud.
Teised haakeriistad olid tal varem hobuveetavad olnud, isegi kahe meetri laiune külvik.
Saarma ehitas ise endale neljarattalise väikese traktori. Ta oli noorukina õnnetuses vasaku käe kaotanud, aga sai hakkama ka veoauto GAZ – AA juhtimisega, millega alustas esimesena 1959. aasta sügisel kolhoosnike piima vedamist teeäärsetel pukkidelt Koogi meiereisse ja lõssiga tagasi. Laadijaks oli nooruke Kärneri poiss Kõnnujõe külast.
Kütet saadi „hääletades“
Minu õel õnnestus osta traktor T 40 AM koos niidukiga 1985. aasta juunis ühelt mehelt, kellel oli neid õue peal kaks tükki. Ta oli lõiganud traktoril kabiini pealt maha, et näeks kaugelt vaadatuna iseehitatu välja. Nii saimegi traktoriomanikeks ja pahandusi sellest ei tulnud. Aga haakeriistad tuli ise kombineerida ja kokku keevitada.
Diislikütet ei tohtinud tanklad tol ajal eraisikuile müüa. Veel 1987. aasta juunis jäin 20liitrise nõuga Tartus SORVVO (sotsialistliku omandi riisumise vastu võitlemise osakond – toim) meestele vahele. Ära kütust ei võetud, aga selle müüjat karistati. Kütust sai ainult tuttavate traktoristide käest.
Arnold Tinno, kes elas maantee ääres, rääkis, et tal on 200liitrine vaat põõsastes, kuhu möödasõitvatelt diislimasinatelt „hääletades“ kütust ostab ja tangib. Kõva valuuta oli selle juures pudel viina.
Kolhoosnikele, kes isiklikke loomi pidasid, olid lisaks õueaiamaadele eraldatud veel Koogi (Laeva) jõe luhas heinamaatükid. Kevaditi ujutas neid sulavesi, suviti sageli paduvihm. Siis olid heinarõugud jalgupidi vees. Meie kahesillaveoga traktor jäi seal ainult korra nii sisse, et tuli linttraktoriga välja tõmmata.
Kahe lehma pidamine oli karistatav
Ka Vene ajal pidi n-ö kvootidest kinni pidama ja karjatama suvel üleliigseid ehk üle normi olevaid koduloomi nii, et neid kokku lugeda ei saaks. Korra jäid meie omad vahele. Panid Edasi lehte kuulutuse, et on müüa lüpsilehm. Keegi lisas sinna sõna „valikuvõimalus“. Nii olidki kolhoosi revisjonikomisjoni tegelased teisel päeval kohal. Määrasid ühe lüpsilehma sundlikvideerimisele ühe kuu jooksul. Õde tagandati autoostuloa taotlejate järjekorra lõppu.
Traktoritele jätkuks tegelikult tööd ka tänapäeval. Pärast maade tagastamist luhtasid enam ei niideta, heal juhul karjatatakse. Ja jões tegutsevad koprad omapead.
Tabivere vallast Koogi külast pärit Jaan Peetsalu on meie lehe lugejate ammune tuttav. Praegu Ülenurmes elav ajaloo- ja koduloohuviline mees on pannud muu hulgas kirja oma mälestusi poisikesepõlvest küüditatuna Siberis ja hilisemast elust kodumaal kolhoosis ja need on ilmunud ka Vooremaas. Samuti on Peetsalu õhutanud oma mälestusi üles tähendama ning Eesti Rahva Muuseumile saatma tuttavaid eakaaslasi. Käesoleva kirjatöö saatis autor ka Eesti Põllumajandusmuuseumile, kus hiljuti esitleti Peeter Böckleri koostatud raamatu “Isetehtud traktoreid Eestis“ esimest osa.
JAAN PEETSALU
