Koerust kümmekond kilomeetrit lõuna poole, Pandivere kõrgustiku veerel on metsas sees peidus Norra mõis, mille ümbruses võib igal sammul kohata kristallpuhtaid veesilmi.
Seda piirkonda, kuhu on kokku juhtunud eriliselt palju suuri allikaid, nimetatakse Norra või Norra-Oostriku allikatealaks ja see asub Endla looduskaitsealal. Tänavu suve hakul olid allikad üsna veerohked.
Metsaserval juhatavad loodusesõpra huvitavamate allikate juurde viidad ja teabetahvlid, nii et lätted leiab metsapõuest üles ka siia esmakordselt sattunu.
Eestimaisel Norral ei ole midagi pistmist Skandinaavia trollidemaaga. Mõis ja kunagine küla on saanud oma nime hoopis seal üle saja aasta valitsenud Knorringite suguvõsa nime järgi.
Norra mõisa pargis, Endla looduskaitsealalt napilt väljapool asub Norra allikas. Möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel tehti mõõtmistega kindlaks, et sealt voolab
Möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel tehti aga allikast põhja pool Pandivere kõrgustikul maaparandustöid. Lõigati läbi veesooned, mis Norrasse põhjavett tõid. Kui palju Norra allikast tänapäeval vett tuleb, on raske öelda, see on pärast maaparandustöid väga ebastabiilne.
Hella Kink kirjutas 2006. aastal, et Norra allikast voolab 100-
Norra allikajärve on inimkäed ajaloos palju ümber kujundanud. Knorringid paisutasid tiiki ja rajasid mõisaparki kanaleid ning saarekesi, nõukogude võim kuivendas ning üheksakümnendatel puhastas uus omanik põhja ja kindlustas kaldaid maakividega.
Joogivesi Oostrikust
Norra mõisast umbes poolteist kilomeetrit lõuna poole, Jõeküla tee ääres on Oostriku allikad. Mitu lähestikku paiknevat allikat moodustavad keskmise tiigi suuruse veekogu, milles allikate väljavoolukohti tähistavad puhaste kivide ja heleda liivaga lohud: allikasuudme lähedalt peseb vesi setted ja muda ära. Siit voolab sekundis üle saja liitri ehk rohkem kui kümme ämbritäit vett.
Oostriku allika ja teiste populaarsemate lätete servadele on rajatud platvormid. Keskkonnaameti Tartu-Jõgeva regiooni looduskasutuse spetsialisti Kai Kimmeli sõnul ei ehitata neid mitte selleks, et linnainimene kuiva jalaga allikale pääseks, vaid selleks, et ta metsaalust katki ei tallaks.
Oostriku allikarühma vesi on pisut magus ja meenutab kasemahla. Suhu jääb tükiks ajaks hea maitse. Paljud käivadki Oostrikult joogivett võtmas ning Tallinna ettevõte Vesiserv OÜ müüb seda suurtes kogustes linnainimestele — kontoritesse janu kustutamiseks.
Oostrikult üle tee asub Valtri kaev, mille müüdi järgi olevat leidnud Saaremaa mees Valter, kes olla teed ehitades korraga veesoonele sattunud. Maast pursanud puulatvadeni küündinud veesammas olevat kogu ümbruse üle ujutanud.
“Sellel jutul võib tõepõhi all olla küll,” märkis Kimmel. “Kui satuti veesoonele, siis võis surve all olnud vesi esialgu päris kõrgele pursata.”
Praegu on Valtri kaev aga üsna pisikeseks kuivanud.
Edasi lõunasse liikudes jääb kruusateest paremat kätt Sopa allikas. Metsatee otsa, kust allikale pöörata, märgib valge silt rohelise tammelehega, mis teavitab Sopa sihtkaitsevööndi algusest.
Kuuemeetrise läbimõõduga Sopa allikalehter on risti-rästi jämedaid puutüvesid täis, nagu oleks keegi oma allikapõhja peidetud kullapada kaitstes sinna sületäie piike sisse visanud.
Tegelikult on allikaserval kasvanud puud aastasadade jooksul ise sinna langenud ning tänu vee lubjarikkusele need ei mädane.
Puudest läbistatud kristallselgesse allikavette vaadates tundub, et põhi on umbes sama kaugel kui keskmises ujumisbasseinis. Varbad peaksid täpselt põhja ulatama. Ärge seda siiski proovige, sest teenekas allikauurija Ülo Heinsalu mõõtis seitsmekümnendatel Sopa allika sügavuseks
Sopa allika veel on väike lisamaitse, mis meenutab pisut raba? Jah, nii vist maitsebki rabavesi. Ikkagi on ka see vesi kraaniveest parem.
Inimeste loodud allikas
Sopa allikast veel kilomeetri jagu lõuna poole sõites näitab silt paremale purskava allika juurde. See linnapurskkaevu meenutav allikas tekkis siis, kui geoloogid põhjavee uurimiseks puurkaeve rajasid. Teadmata põhjusel jäi üks neist sulgemata. “Sellel poleks ka mõtet, sest siinkandis tungib põhjavesi niikuinii igalt poolt maapinnale,” sõnas Kai Kimmel. „Mis see üks puurauk siis enam muudab ja inimestel on ka kena vaadata,” tõdes ta.
Purskav vesi maitseb samuti hästi, ehk natuke kargemalt kui Oostriku allikate oma.
Samast kohast, kust tee purskava allika poole viib, näitab Jõeküla teelt viit Võlingi ja Vilbaste allikatele. Võlingi allikas on langeallikas – see tähendab, et tema vesi voolab pisut kõrgemalt pinnasekihtide vahelt ja suundub sealt edasi ojaks ilma vahepeal väikest tiiki või lompi moodustamata. Langeallika vastand on tõusuallikas, mille puhul vesi tuleb maapinnast sügavamalt ja allikasuudme kohale moodustub väike veekogu. Kõik Norra-Oostriku ala allikad peale Võlingi ongi tõusuallikad.
Et Vilbaste allikad asuvad väga märjas metsas, viib sinna laudtee.
Endla looduskaitsealalt leiab tõsisem huviline veel lätteid: Metsanurga allikad, Roosteallikad ja mitmed teised. Aga ka juba kirjeldatutest piisab, et tervet päeva sisustada, sest allikakallastel ei kiirustata.
iii
MARJU UUSEN
