“No ikka tõsised pesakonnad on, koht vist soosib,” naeravad Ingrid ja Meelis. Peab tunnistama, et ju ikka siinkandis viljakas pinnas on, sest üpris palju lasterikkaid noori peresid on ka naaberkülas Eskus. Tegelikult, nagu selgub, on määravaks saanud see, et Eskus asuvad lasteaed ja kool. “Noored loovad endale kodu ju ikka sinna, kus lasteaed ja kool lähedal,” teavad Seemannid kindlalt ega panegi eriti imeks, et nende külasse palju noori on tulnud. Sugugi vähem tähtis pole seegi, et ümbruskonnas on võimalus leida endale tööd. Et Nõmavere külast on mõni kilomeeter suurt maanteed pidi Eskuni ja teises suunas pisut vähem Viljandimaa piirini ning Põltsamaa on kaheksa kilomeetri kaugusel, pole siit tõepoolest eriti raske mistahes suunas tööl käia. Suhteliselt lähedal on Õnne talu, Rõstla sigala ja Rõstla karjäär, Imavere saeveski ei ole ka just märkimisväärselt kaugel, Eskus on õmblustöökoda jne. “Kui siin keegi ütleb, et pole tööd, siis on see küll ainult oma laiskus,” leiavad Seemannid. Pereema Ingrid, kes varem töötas kokana Põltsamaal Hullava Naise Pubis, on nüüd samas ametis Imavere kõrtsis ning ütleb, et on uue töökohaga, kus eelmisest rohkem arenemisvõimalust, väga rahul. Meelis käib tööl Rõstla sigalas, samas töötavad ka ta ema, isa ja noorem vend. Meelise arvates võiks mujalgi tööd saada, aga et Rõstla on kodule kõige lähemal, on see perele praegu parim variant, sest jätab kodule ja lastele rohkem aega.
Lageda talu, kahe miljoni vaatega
Ingrid ja Meelis Seemanni kodu on Nõmaveres kolmest viimasel ajal külasse ehitatud uuest majast kõige uuem. “Suur punane maja keset põldu, paistab maanteelt hästi ära,” juhatab Ingrid telefonis. Leiame eest mõnusa avarate ruumidega maja suure köögi ja võlvkaartes ustega. “Päris valmis see maja veel pole. Teine korrus ka vaja veel ehitada, lapsed ju kasvavad,” selgitab pererahvas. “1998. aastal sai kopp maasse löödud. Alustasime päris nullist, vundamendist alates. Uuel ehitusel tead selle plusse ja miinuseid, vana ümbertegemisel võib üllatusi ette tulla. Et ehitamine on meil veninud, sellel on jälle omamoodi eelis, saab vundament vajuda ja maja rahuneda, muidu hakkavad seinad hiljem mängima,” arutlevad Ingrid ja Meelis. Nii et ütlusel “oota, Alma, las maja vajub”, on oma tõepõhi all. Igatahes võivad Seemannid kinnitada, et kuigi siinkandi pinnases on paekivi, vajus sellele vaatamata maja vundament paari aasta jooksul üksjagu.
Tegelikult on ehituse kulu ja käigu määranud ära ikkagi raha, õigemini selle puudumine. Õnneks pole olnud tarvis mingi ehitusfirma teenuseid kasutada, abis on olnud sõpradest ehitajad ja mis vähegi võimalik, on püütud ka ise teha. Ehitusfirmade koha pealt on Seemannidel oma arvamus: “Tänapäeval lähevad kõik aina ehitajateks, iseasi, kui paljud neist ehitada oskavadki.”
Noorte Seemannide maja asub õieti vanemate Seemannide talu maadel. Meelise vanemate Malle ja Tõnu maja on suhteliselt lähedal, metsatuka taga. Venna Silveri kodu aga paistab aknast ära. Nemad ehitasid oma koduks ümber ühe vanema maja.
Ingrid ja Meelis tunnistavad, et nende kodu rajamisel on üksjagu “süüd” Jaan Aiaotsal, kes enne riigiametitesse minemist teatavasti Õnne talu tegemisi korraldas. “Tema julgustas meie ehitamist igapidi ja ta on üldse selline elutervete vaadete ning tulevikunägemusega inimene,” kiidavad Ingrid ja Meelis. “Mis teil siin viga, üks miljonivaade köögiaknast ja teine suure toa aknast,” oli Jaan Aiaots kord noortele Seemannidele öelnud. Need miljonivaated on praegugi alles ja pererahvale hakkas avarus järjest rohkem endalegi meeldima, nii et hekkide ja suurte puudega pole nad seda rikkuda raatsinud ja talule panid nad koguni nimekski Lageda.
Kassu, Gussu, Krissu ja teised
Ingrid kasvas üles Kamaris oma majas. “Unistasin, et kui saaks edaspidi korterisse, oleks mugavused, keskküte ja puha. Kui Eskus suures majas korteri saime, tüdinesin seal õige ruttu ja ei jõudnud ära oodata, millal kord oma majja saaks. Keskkütet ma lausa vihkan,” räägib Ingrid. Igatahes oma majja lasti ehitada ahjud, kuigi oleks võinud vabalt ka teisiti. “Nii on mõnusam ja elav tuli on ka midagi väärt,” ütleb Ingrid ning Meelis tähendab muiates: “Saab vähemalt lapsi puude järele saata.”
Majaehitusega oli neil aga nelja aasta eest eriliselt kiireks läinud, kui peresse kolmandat järeltulijat oodata oli ning selgus, et sündimas on koguni kaks korraga. Korter kippus siis kangesti kitsaks jääma. Tänaseks on 13-aastasel Meelikal ja 10-aastasel Emilil nelja-aastased vennad Gustav ja Kasper. Poisid on algusest peale olnud nii välimuselt kui ka iseloomult täiesti erinevad, nii nagu tüdrukudki omavahel. “Gustav nagu Ernesaks,” täpsustavad vanemad ühe kaksiku nimekuju. Tegelikult olnudki poiss sündides justkui Ernesaksa nägu. Ja kui muusikast kõnelda, siis peaks see peresse päris kõvasti juurdunud olema. Ingridi ema Ines Kuusk on ju suur lauluhuviline ja Kamari naisansambli looja ning Ingridki on seal laulnud juba 14-aastasest saati. Igatahes tunduvad poisid praegu mõlemad viisipidajad olevat.
Ingrid on täiesti kindel, et lapsi sünnib siia ilma riigikorrast ja sünnitoetuse suurusest olenemata, pigem võib sündimisi täheldada justkui lainetena, aastakäikude kaupa. Nende külas ja suguvõsaski on paljud lapsed ühevanused. Nii et omavanuselistest mängukaaslastest lastel just puudust ei ole ja Lageda talus on ka enamasti tunduvalt rohkem lapsi kui neli. Ingridi Tartus elava õe tütart, kes on sama vana kui Emili, võib lausa oma pere lapseks pidada. Meelise vennapojal Kristjanil ja selle pere kaksikutel on kõigest mõni kuu vanusevahet ja koos nad alailma ongi nagu kolmikud. Nii neid kutsutaksegi – Kassu, Gussu ja Krissu. “Eks nad lähevad Esku koolis nagunii ühte klassi ka, kõik Seemannid. Vaesed õpetajad,” täheldab Ingrid.
Maaelu patrioodid
“Meil on väga suur tutvusringkond ja oleme väga liikuvad inimesed,” ütlevad Seemannid. Koos perega käiakse kõige enam Võrumaal, kus Meelis on üles kasvanud. Seal on palju tuttavaid ja sugulasi ning kui sõit Võrumaale juba ette võetud saab, siis minnakse kohe mitmeks päevaks. Meelis tunnistab, et suur osa südamest on tal ikkagi Võrumaal ja Võru murrakut ei unusta ta ilmselt kunagi. Koolis käinud on ta siiski siinkandis, kuhu nüüd on ka oma lastele kodu on rajatud. Ingrid teab Meelist aga juba kooliajast, sest tema vanem õde ja vend käisid Meelisega ühes klassis.
“Mul on väga-väga hea mees,” kiidab Ingrid. “Lapsi kasvatame me tõepoolest koos, me oleme nad koos kandnud ja sünnitanudki,” ütleb ta. “Suure perega ja majaehitusega peab kannatlik olema ja asjad tähtsuse järjekorda panema ning mõndagi edasi lükkama. Ikka tasa ja targu saab kõike,” leiab Meelis. Kuigi mõlema vanemad on lähedal ja noori võimaluse korral ka aitavad, eelistavad noored Seemannid ennast ikka ise majandada ja lastel võimaldada huvialadega tegelda. “Kõik on ikka rohkem iseendas kinni. Keegi teine ega ka riik pole lapsi muretsenud, ikka ise ja enda rõõmuks,” leiavad Ingrid ja Meelis. “Me oleme veendunud maaelu patrioodid,” tunnistavad mõlemad. “Kui sa tahad ja jõuad, on siingi kõik võimalused olemas käia ja tegelda. Põltsamaal käivad teatrid, siit pääseb Viljandisse, Tartusse ja mujale päris lihtsalt.” Oma huvialadest pole kumbki neist samuti loobuma pidanud. Ingrid käib endistviisi laulmas ja Meelis kaks korda nädalas jalgpallitrennis.
“Maal on ruumi ja aega. Väärtushinnangud on teistsugused kui linnas. Siin loeb inimene, mitte tema positsioon ega ringkond, kellega ta suhtleb,” põhjendab Ingrid oma eelistust.
VAIKE KÄOSAAR