Tiitlinõudlejaid registreerus võistlusele küll viis, ent kohale tuli lõpuks siiski vaid kolm, nii et koht esikolmikus oli kõigile ette kindlustatud, küsimus oli ainult, mis järjekorras fini?isse tullakse. Ühes tempos sõitnud Kassari poisid said tartlanna ees üheksaminutise edumaa sisse juba esimesel 23-kilomeetrisel ringil, teisel sama pikal ringil kasvas edu veel kolme minuti võrra, viimasel 20-kilomeetrisel ringil kallutasid nad vaekausi aga lõplikult enda kasuks. Meistriks tulnud Joosep Tiku koguaeg 66-kilomeetrisel distantsil oli 04:13.40, Taavet Tikk sai tulemusena kirja 04:14.33 ja Egle Kalev 04:48.18.
Selgituseks tuleb siinkohal öelda, et ratsarännakus ei lähe esimeste ringide puhul arvesse mitte puhas sõiduaeg, vaid sellele liidetakse hobuse taastumisaeg, st aeg, mille jooksul tema pulsisagedus langeb kuni 60 korrani minutis. Taastumisele järgneb kohustuslik pooletunnine puhkepaus, mis võistlusaja sisse ei lähe. Viimase ringi ajale taastumisaega enam ei liideta. Ent kui hobune esimeste ringide või fini?i järel poole tunni jooksul taastuda ei suudagi, ei lähe võistleja tulemus üldse kirja. Nii et veterinaaril, kes hobuse pulsisagedust ja muid terviseparameetreid kontrollib, on rännakuvõistlusel tähtis roll (Ellakvere võistlusel täitis seda Andres Tuvi). Ning hobust distantsil n-ö ära ajada pole mõtet. Ja ega seda tehtagi, pigem säästetakse teda hoopis sel moel, et tullakse vahepeal sadulast maha ja joostakse hobusega kaasa. Ellakvere võistluse peakohtuniku Malle Einaste sõnul jaksavad treenitumad sportlased kümneid kilomeetreid hobuse kõrval maha joosta ja kuna hobune “mootori” eest on, joostakse üsna kiiresti.
Koostöö aitab
Egle Kalevil oleksid kodusel maastikul võisteldes pidanud teatud eelised olema, paraku kaalus Tikkude võimalus meeskonnatööd teha selle eelise üles.
“Kahekesi koostööd tehes on rännakus kergem võistelda. Kaks hobust koos lähevad näiteks pärast puhkepausi palju meelsamini rajale. Egle Zlatograd ei tahtnud aga kolmandale ringile enam kuidagi minna, vaid oleks parema meelega kodutalli juurde jäänud: kevadest sügiseni elabki ta ju Ellakveres,” ütles Egle isa, Liivimaa Ratsaklubi esindaja Lembit Kalev, kes oli ka võistluse rajameister. “Ja eks treenidagi ole kahekesi parem, Eglel pole aga võrdväärset treeningupartnerit kusagilt võtta.
Kui Egle Kalev ongi rohkem ratsarännaku ehk endurance’i peale spetsialiseerunud, siis klubi Kassari Ratsamatkad värvides võistlevad Joosep ja Taavet Tikk peavad oma peaalaks hoopis kolmevõistlust. Küsimusele, mis nii pikal distantsil raske on, vastasid hiidlaslikult riukalise jutuga poisid, et ega neil ole rasket midagi, hobustel on raske. Ning et üldse polevat 66 km ratsarännakuks veel teab mis pikk maa: kolm nädalat varem Hiiumaal peetud täiskasvanute meistrivõistlusel, kus Joosep ja Taavetki osalesid, sõideti maha tervelt 107 km.
Hobused Aabram ja Aariel, kellega Joosep ja Taavet Ellakveres võistlesid, on Eesti ja Tori tõugu hobuse ristandid. Tikkude talus on seda tõugu hobuseid tervelt 90.
“Need on täiesti universaalsed: nendega võib võistelda, aga võib ka saani ette panna või puid vedada,” ütles Joosepi ja Taaveti isa Koit Tikk. “Tõsi, Euroopa või maailma meistrivõistlustele ratsarännakus nendega ei lähe, sest seal on distantsid pikemad kui 120 km ja sellise maa peavad vastu üksnes araabia tõugu hobused.”
Klubi Kassari Ratsamatkad võitis Koit Tiku sõnul möödunud aastal eri ratsutamisalade üleriigilistelt tiitlivõistlustelt ühtekokku 11 medalit.
“Meile pole medalite võitmine küll eesmärk omaette, pigem on hobustega tegelemine meile elustiil,” väitsid Joosep ja Taavet.
Ühe asemel kaks
Vabaklassi sportlastest läbisid kaks täiskasvanud võistlejat samuti 66-kilomeetrise distantsi, 11 noort harrastajat aga 32 km (20 + 12 km). Täiskasvanud võistlejatele, Ruila Tallide juures treenivatele tallinlastele Anne ja Heigo Rohtlale läks kirja küll üks ja seesama aeg ? 03:59.15, ent esimesena oli fini?is siiski Heigo. Anne Rohtla on see-eest aga kahe viimase aasta Eesti täiskasvanute meister ratsarännakus.
“Õigupoolest läksime viis aastat tagasi Rootsi abikaasa jaoks üht hobust ostma, aga kuna ühe hobuse transpordikulud olid niisama suured kui kahe omad ? treileris oli nimelt kaks kohta ?, siis soovitasid rootslased, et võtku me kaks hobust ja müügu teine Eestis maha. Võtsimegi, aga teist enam maha müüa ei raatsinud, sest arvasime, et koos on palju mõnusam treenida,” ütles Anne Rohtla.
Galarina ja Jadu, kelle Rohtlad viis aastat tagasi ostsid, on “araablased”, nii et ratsarännakuks igati sobivad.
“Firmaomanikust Heigole on ratsutamine heaks tööpingete maandamise võimaluseks ja minule pakub see vaheldust kodus tehtavale sekretäritööle ja kolme lapse kantseldamisele. See, et hobustega suhtlemine inimesele emotsionaalselt kasulik on, on ammu tõestatud. Ja kui lisada veel kauni looduse keskel viibimine, siis võimendub see kasu veelgi. Suvel käime tihti Haanja kuppelmaastikul ratsutamas ja ka siinne maastik on väga kena,” ütles Anne Rohtla.
Noorte vabaklassis “riisusid” kogu “koore” kohalikud, Ellakvere Miko Ratsatalus (seal oligi võistluse stardi-, fini?i- ja vahepeatuste paik) Margit Ränduri käe all treenivad võistlejad: esimene oli Erle Oja hobusel Fiasko ajaga 02:15.35, teine Brit Truuts hobusel Adidas ajaga 02:15.36 ja kolmas Teivi Sälik hobusel Hanipall ajaga 02:15.40. Eraldi märkimist väärib see, et Brit Truuts on vaid seitsmeaastane. Mõistagi oli ta võistluste noorim.
Võistluste korraldajaks olid Liivimaa Ratsaklubi ja Eesti Ratsaspordi Liit, auhinnalaua rikastamise ja muu toetuse eest on korraldajad tänulikud Andres Baidale, Ado Kaldmale, Toomas Kokale, ASile Dimela, ASile Regio, ASile Tartu Õlletehas, ASile Falck-Lõuna ja T.M.Dwelling OÜle. Väikese lisaatraktsiooni pakkus võistlejaile Keskmaa Ordu, kes just samal ajal Kassinurme mägedes rollimängu korraldas. Nii et aeg-ajalt sattusid kappavad hobused keset keskaegseis rüüdes väesalkade vaenutegevust. Terveks jäid õnneks nii ratsanikud, hobused kui ka rollimängijad.
RIINA MÄGI
