Paljudele on jäänud mulje, et noorsootöö on ainult üks lastega mängimine ja noortekeskuses istumine, kuid reaalselt kestab töö pahatihti 24 tundi ööpäevas ning lisaks heale suhtlemisoskusele ning rüblikutega läbisaamisele peab korralik noorsootöötaja oskama kirjutada projekte, lahendama probleeme ning ka rahadega targalt ümber käima.
Jõgeva valla noorsootöö vanemspetsialist Monika Maasing on seda ametit pidanud juba viis aastat ning lükkab kohe ümber müüdi, nagu oleks noorsootöö ainult lastega mängimine. „Loomulikult tuleb seda lastega mängimist ka ette ja see osa on teistest ülesannetest ehk kõige meeldivam, kuid kaduvväike,” selgitas Maasing. Suur hulk aega kulub siiski projektide kirjutamisele ja rahastajate leidmisele, kusjuures seda tööd teeb enamik noorsootöötajaid vabast ajast, sest noortekeskuses ei ole võimalik korralikult keskenduda ning seal on tarvis täita teisi ülesandeid. Pärast raha saamist on vaja seda ka sihtotstarbeliselt kasutada, ajada korda paberitöö, teha raamatupidamist, olla ka giidiks või laagri kasvatajaks ning seejuures säilitada autoriteet noorte hulgas.
Praegusel ajal on noortega tegelejate töö ka pisut komplitseeritum, sest rahastajaid on raske leida ning igast võimalusest tuleb käigupealt kinni haarata. Fondide otsimine pole kogenud noorsootöötajale probleemiks, kuid sealt toetuste saamine on keeruline. Et koostöö rahastajate ja noorte vahel oleks vahetum, siis utsitavad noorsootöötajad lapsi ise projekte kirjutama. Siiski on selle ülla idee komistuskivideks noorte endi passiivsus, samuti on nende ideed vahel utoopilised või lausa keelatud. Üks suur probleem on ka rahastajate ja noorte huvide lahknemine, seega jääbki suur osa ürituste korraldamise, projektide kirjutamise ja rahade leidmise tööst noorsootöötaja kanda.
Vahel tuleb sekkuda teiste ellu
Noortekeskustesse on oodatud noored vanuses 7-26 eluaastat, kuid põhiline sihtgrupp on algklassi- ja keskastmeõpilased ehk puberteediealised. Sageli on selline seltskond lärmakas ja vahel ka terve maailmaga tülis. Nii peab noorsootöötaja olema see, kes probleemidega lapse ära kuulab ning muredele lahenduse leida püüab. Samas on selline pahuksis noore „lahti harutamine“ suhteliselt riskantne, kui puudub vastav väljaõpe. „Sageli on nii, et vanemad ja õpetajad on lapse suhtes hukkamõistvad ning noorsootöötaja on ainuke, kelle poole ta pöörduda saab,” selgitas Maasing, tunnistades, et tihtipeale usaldataksegi noorsootöötajaid rohkem kui õpetajaid ja oma vanemaid.
On olnud ka juhuseid, kus noorsootöötajal tuleb sekkuda teiste pereellu, kuid seda tuleb õnneks ette väga harva. „Üldiselt pole oma lapsega keerulistest suhetes olevad vanemad eriti koostööaldis,” rääkis Maasing. Samas ei kuulu peresiseste probleemide lahendamine noorsootöötaja ülesannete hulka ning üldjuhul suunatakse probleemne noor nõustaja või sotsiaaltöötaja poole. Siiski on Maasingu enda praktika jooksul ette tulnud harvu juhuseid, kus noorsootöötaja pidi teatama kriminaalse käitumisega noorest või halvast lapsevanemast ka politseile.
Noorsootöö pakub vaheldust
Kuigi noorsootöötaja on usaldusisik, ei tohi professionaalne suhe muutuda liialt familiaarseks, sest nii kaotab noorsootöötaja oma autoriteedi. „Ka selliseid juhtumeid on ette tulnud ja alati on need lõppenud töötaja ametist lahkumisega,” tõdes Monika Maasing, rõhutades ka, et noorsootööd pole võimalik raamatu abil selgeks saada. Tema sõnul ei ole paljudel noorsootöötajaks õppijatel aimu, millega praktikas kokku puututakse. Noortega tegelejal peab olema tugev töötahe, samas pole tal lootust rikkaks saada, sest selles ametis suuri rahasid ei liigu. „Praegused noorsootöötajad on pigem fännid, sest palju tööd tehakse vabast ajast ja lisatasu saamata,” nentis Maasing, lisades, et vaatamata raskustele on noortega töötamine äärmiselt vaheldusrikas ja põnev ning pakub hulgaliselt väljakutseid. „Rahaahnetel inimestel pole tõesti mõtet seda ametit valida,” kinnitas Jõgeva valla noorsootöötaja Monika Maasing.
EILI KOITLA
