(Järg 28. juulil ilmunud osale)
Detsembri esimesel päeval tuli üks paralleelklassi poiss mulle koolis vahetunni ajal ütlema, et välisukse juures ootab mind üks erariides vanem mees. Mõtlesin, et nüüd ongi minu kord. Aga see oli Endel Parts. Ta küsis, kuidas mul läheb ja kas mul on midagi karta. Ütlesin, et mind on seni rahule jäetud. Pärast mõtlesin, et mida ma küll ütlen, kui keegi koolis küsib, kes see mees oli.
Õhtul hilja kuulsin proua Vooremaa juures, et Endel tuli koju.
4. detsembril oli koolis suur uurimine ja moraalilugemine. Kooli kahte hoonet ühendava koridori seinale oli kirjutatud nõukogudevastane loosung. Õppealajuhataja ja õpetajad käisid klassides uurimas, kes seda teha võis, ja õpilasi manitsemas. Ka meie klassis läks üks tund täielikult selle nahka.
1950. aasta 9. detsembri õhtul tulin Vooremaa poolt kodu poole, üks kott käe otsas ja teine üle õla. Kogu maa, taevas, mets ja mina ise olime otsast otsani niiskust täis. Kuigi olid käes aasta lühemad päevad, ei olnud veel nii pime, et käsikaudu oleks kobama pidanud, taeva ja maa vahet veel nägi.
Koolipoisid kadusid teadmatusse
Meeleolu oli sünge, ei kujutanud ette, mis sellest elust niimoodi saama hakkab. Poisid kadusid koolist järjest NKVD-laste kätte ja nende nimegi ei tohtinud enam suhu võtta. Mõtlesin, et kui ka minuga ühel päeval nii juhtub, siis poleks ka mind nagu iialgi olemas olnudki.
Tormimäest alla minnes tekkis kodune tunne, kõik muu polnud enam oluline. Õhus oli kõduneva suve lõhn, sest lund polnud ja sadas vihma. Ka pühapäeval sadas päev läbi vihma. Päeval polnud värve, kõik oli vaid must-valge.
Emalt kuulsin, et 23. novembril oli arreteeritud ka Heldur Suup, kes käis Tartus 1. keskkooli 9. klassis.
Ääremärkusena. Pärast sõda oli koolinoorte hulgas laiaulatuslik vastupanuliikumine. Võrus oli kuus organisatsiooni ja kavandati julgeolekumaja õhkulaskmist. Üks selle plaani osalistest oli Valter Pajumets, kes oli hiljem palju aastaid Tartu vabriku “Areng” Rõuge osakonna juhataja. Ta oli sellel ametipostil kuni Eesti taasiseseisvumiseni ja vabriku eksisteerimise lõpuni. Mina olin Tartu “Arengu” jaoskonnajuhataja.
Pajumets oli üks neist, kes heiskasid nõukogude ajal Võru keskkoolihoonele sinimustvalge lipu. Kui Valter Võru keskkooli lõpetas ja juba TRÜ üliõpilane oli, ta arreteeriti ja saadeti kümneks aastaks vangi.
Tartus Raadi pargis seisis pärast sõda automaati hoidva punasõduri kuju. 1949. aasta oktoobripühade eel lasksid selle õhku Tartu 6. keskkooli õpilased Heiki Vaibla ja Tõnis Jõgiaas ning värsked arstiteaduskonna tudengid Rita Vint, Ellen Rander ja Miia Saviauk.
Sõda oli viis aastat tagasi lõppenud, kuid sõda kestis veel.
Keegi on öelnud, et sõda lõpeb siis, kui haavad enam ei valuta. Sõda on pika peiteajaga haigus, mis on inimkonda sisse kodeeritud jätkuvalt ja jäädavalt. Ravile mitte alluva inimkonna kohus on oma haiguslooga tuttav olla.
Saatjaks hirm
Ka detsembri keskel ei tahtnud talv veel tulla. Ühel päeval oli selge ilm ja maa kergelt külmunud, järgmisel päeval näitas kraadiklaas raudteejaamas kuus soojakraadi.
Meie majapidamises oli hobune veel alles ja vallas oli juba arutatud, et Tootsile peaks metsalõikuse ja –veo normi juurde panema, uusmaasaajatel aga vähendama.
22. detsembril, pööripäeval, sadas peenikest uduvihma. Seni olin ikka Voldis Vooremaa juures ööd, jõululaupäevaks tahtsin koju minna.
Ühel õhtul olin Leida Vooremaa esimeses toas üksi. Tema ise oli tagumises, kuhu sai läbi riidekapi. Äkki koputati välisuksele ja enne, kui ma midagi vastata sain, astus tuppa RO ehk nn Rahva Omakaitse mees Voldist. Küsis Leida järele ja kui ütlesin, et pole kodus, lubas oodata ja istus toolile. Küsis minult, kas Leidal ainult üks tuba ongi. Vastasin, et palju siis üksikul vanainimesel vaja on.
Leida väike raadio mängis saksakeelse jaama peal ja külaline pani sealt tähele üht saksakeelset sõna. Mees siiski väga kaua ei istunud, tüdines ja läks ära.
Leida ütles pärast, et oskasin küsijale hästi vastata. Saksa keele kohta ütles aga, et see mees ainult ühte saksakeelset sõna teabki.
Ei tea, kas oli Endli kohta hais ninas, et külla tuldi.
Laupäeval, 23. detsembril oli taas sünge ja udune ilm. Koolis ei vihjanud miski jõulude lähenemisele. Tõtt-öelda oli hommikuti lausa hirm koolimaja uksest sisse minna, ei teadnud kunagi, mis ees ootab. Teadsin ka juba nende üheksa poisi nime, kes ära viidi. Osa neist olid noorte vastupanuorganisatsioonis juba 1946. aastast. Kellegi käest ei julgenud kadunud poiste kohta koolis midagi pärida. Võis juhtuda, et küsid vale inimese käest ja kaod järgmisel päeval ise. Tundsin end nagu pimedas metsas huntide keskel.
NKVD tuntud võte oli: andke meile inimene, küll me talle süü leiame. Mõtlesin varem, et kui linna kooli tulen, pääsen valla pättide vaateväljast, aga linnas oli päris põrgu.
Järgneb
i
PAUL TOOTS
