Järg 27. oktoobril ilmunud osale
i
Kodus võtsin oma päevikud, keerasin rulli, torkasin kõrgesse purki, sulgesin selle ja valasin kaane kuusevaiguga üle. Purgi matsin keldrisse trepi alla, sügavale savi sisse.
Jätsin mõttes oma päevikutega nägemiseni, kui ma just Koreas lahinguväljale ei jää. Just sinna oli oht sattuda, sest venelastel ei edenenud seal sõdimine kuigi hästi.
Koolist võeti poisse ära sõjaväkke ka viimasest klassist. Rahvusvaheline olukord oli väga pingeline. Nõukogude Liit ja Hiina abistasid sõjas Põhja-Koread, Ameerika Lõuna-Koread.
Mõtlesin, et mindki võidakse saata Koreasse venelastele n- ö kastaneid tulest välja tooma.
Ka Nõukogude propaganda rääkis viimasel ajal väga ägedalt mädanevast imperialismist ja töörahva vabadusvõitlusest kapitalistlikes riikides. Nõukogude Liit näitas valmisolekut minna kapitalismimaade töölisklassile vabadusvõitluses appi
Käisin ära ka Voldis teemeistri juures ja sain kätte augustikuu palga.
Mõtlesin sellelegi, et on ikka rumal lugu, kui minu kroonus oleku ajal tuleb sõda Läänega ja ma õigel ajal üle joosta ei saa. Siis võib juhtuda, et inglased lasevad mind venelase pähe maha.
Pühapäeva, 28. septembri varahommikul võtsin seljakoti ja hakkasin astuma. Kaasa oli pakitud kruus, lusikas ja kolme päeva toit, nagu kästud.
Ilm oli lauspilves, sadas peenikest tihedat vihma. Polnud mul sõprugi, kellega jumalaga jätta: kes oli juba armees, kes istus kinni. Elvi oli haiglas, teda polnud õnneks seni veel kinni võetud. Vaatasin veel tagasi pimedusse kaduvatele hoonetele, kus oli seni minu kodu, jätsin jumalaga emaga, kes mind nuttes tükk maad saatis.
Emast oli väga kahju, tal tuli viimane lähedane inimene teadmatusse saata. Ta polnud ju unustanud seda novembriööd 1944. aastal, kui viidi kodunt tema mees.
Kui sõjakomissariaadi juurde jõudsin, käis seal kaklus. Jalgrattakettidega peksti kedagi, kes nüüd sõjaväkke läheb, aga kellelegi võlgu jäi.
Ärasõitu lükati aga edasi ja ööbida tuli komissariaadi ruumis, seljakott pea all. Lamasin enamiku aega ärkvel. Hommikul sätiti meid rivisse, see ei edenenud kuigi hästi. Mina olin koolis sõjalise õpetuse tunnis riviõppust saanud, kuid enamik maapoisse olid nagu lambad sillal.
Vahepeal tuli Lõuna-Eestist kutsealuseid juurde. Keskpäeval käsutati meid uuesti neljakaupa kolonni ja hakkasime astuma raudteejaama poole. Kolonnis ja kõrval oli ka saatjaid, kellel sõbrad, kellel pruut või vanemad. Mind ei olnud siin keegi saatmas ja ega mulle polnudki seda nuttu tarvis.
Nende ridadega lõpevad Paul Tootsi lapse- ja noorpõlvemälestused.
Autori eluraamatus pöörati uus lehekülg — ta saadeti koolipingist Nõukogude Armeesse, kus ta tööpataljoni määrati.
Sealgi jätkas noor mees märkmete tegemist, millega oma edasise saatuse ka mitmel korral ohtu pani. Nende kirjapanekute põhjal valmis hiljem aga mälestustekogum “Hirmu-aegu ehk 1950. aastatel Nõukogude Armees”, mis ilmus Vooremaas aastatel 2008-2009.
Lähiajal jõuavad aga meie leheveergudele katkendid Paul Tootsi isa Aleksander Tootsi raamatust “Esimeses maailmasõjas ja Venemaa vangilaagrites. Mälestusteraamat nägi trükivalgust aastal 2007 kirjastuses Grenader.
i
PAUL TOOTS
