Järg 22. septembril ilmunud osale
Tagasi linna läksin hommikuse rongiga, aga ilm oli soojemaks ja tuisuseks läinud. Toidupaki võtsin seljakotiga selga ja suusatasin jaama rongi peale. Möödunud nädalal oli mul kange isu kinno minna, sinna see sõiduraha kulus.
Aga ikka läheb tavaliselt nii, et laenatud asjaga midagi juhtub. Suusal tuli rihm küljest ära, aga parandasime selle koos suuskade omanikuga pärast tunde ära.
Päästvad lõunatalongid ja uus palitu
Internaadi komandant käis õhtuti meid vaatamas ja poisid olid talle rääkinud, et läksin suuskadega kodunt süüa tooma. Komandant lubas, et organiseerib mulle tasuta lõunatoidu. Mõtlesin, et see oleks hea küll, ikkagi “proletaarne päritolu”, aga mõtlesin ka, et kui minu eluloos kirja pandud vale välja tuleb, siis minuga nalja ei mõisteta.
Mõtlesin sellelegi, et nagunii ei tule ülikooli minekust midagi välja, sest ülemöödunud aastal löödi ülikoolist välja kõik, kes polnud sotsiaalselt päritolult sobivad seal õppima.
Veebruaris sain rätsepa juurest mantli kätte. Sel ajal oli moes mantlirevääril valget rahutuvi-märki kanda. Nüüd ostsin minagi selle endale 20 kopika eest.
Kui kodus käisin, kuulsin jälle emalt tuttavate inimeste arreteerimistest. Kui muud süüd polnud, süüdistati passirežiimi rikkumises.
1952. aasta 1. märtsil oli hindade alandamine ja poed olid kinni. Ei osanud sellest midagi head loota. Minu suvine töötasu kolhoosis läks ka kõik aia taha. Lubati ema nimele panna, aga seal polnud sellest märkigi.
Märtsikuus hakkas levima suu- ja sõrataud, mõnel pool oli liiklus täielikult suletud.
Esimesest märtsist sain minagi tasuta lõunasöögi talonge. Talongile oli märgitud summa, mille ulatuses ise sööklas tellida võisime. Istusime laua ääres nagu kulakud ja näitsik tõi tellitu ette. Pagana hea oli ikka „proletaarlane” olla!
Alguses sai ka veel puhvetist midagi võtta ja mina võtsin iga kord
Kolhoosnik jäi ellu vaid kombineerides
11. aprillil oli suur reede, ilm oli soe ja lumi sulas. Munapühade ilm oli päikesepaisteline, lõokesed juba lõõritasid ja metsa all olid sinililled tärkamas. Nägin kirjut liblikat.
Ema oli nüüd kolhoosnik, kellel
Emale oli antud hooldada suhkrupeedipõld. Sealt sai lehti võtta ja peete sai ka harvendada. Nende peedilehtedega sai salaja ka teist siga pidada.
Kõige raskem oli leivaga. Kolhoos selleks vilja ei andnud, oma maad oli liiga vähe. Õnneks oli emal veel rukkeid ära peidetud ja neid sai salaja veskile viia. Maapoes leiba ei jätkunud, Voldi rahvas, kellel ei olnud maad ega viljavarusid, ostis kõik ära, mis müügile tuli.
Rahvajutt rääkis, et üks Kolkja küla mees öelnud 21. juuni riigipöörde kohta: „Oli vot ilus pööripäev, aga vot pööras natukene palju. Enne oli järv riigi ja kala meie, aga nüüd vot järv meie, aga kala riigi!”
Linnas ma toiduaineid ei ostnud, kust see raha oleks võetud. Ka ema tehtud leiva võtsin maalt kaasa.
Võrumaal olevat liikunud kõnekäänd tüdrukute mehelemineku kohta: “Sakslast ei ole, inglane ei tule, venelane on kole, komnoorele ei lähe ja eestlasi on vähe.”
Eile nägin luikede tulekut
Nad lendasid päris kõrgelt. Need olid laululuiged ja nende hääl kostis nagu trompetimäng.
Sain teada, et Jõgevalt oli võetud kinni endine Saadjärve valla miilits Aland, seesama, keda otsides ma ükskord Äksi nõia maja juurde sattusin, kui mind nimme valesti juhatati.
Talle mõisteti 25+5.
Siberisse oma rumaluse tõttu
Juba aprilli lõpus kuulsin kodus käies esimest korda kägu, mai alguses sadas aga lund ja lörtsi.
Kodus vedasin sõnnikut, ema sai tallist meie oma hobuse Pati. Tallimees oli endine kingsepp Stroom, pitsi viina eest sai tema käest teine kordki tallist just oma endise hobuse laenata.
Stroomi neljalapseline pere elas pisikeses saunas, sest teised hooned põlesid sõja ajal maha. Põllumaad polnud tal ka varem, sest oli ju kingsepp, nüüd oli tal kolhoosniku
Tuli meelde üks lugu ajast, kui kolhoose veel ei olnud. Talumehi sunniti riigile viljanormi viima punavooris. Korraga pidi tulema kümmekond koormat, esimesel vankril Stalini või Lenini pilt või punalipp. Hea oleks, kui keegi ka lõõtspillil “Katjušat” või mõnda muud vene laulu mängiks.
Juhtus aga, et varsti pärast punavoori tehti sõnnikuveotalgud. Ühe vaese pere isa pani oma sõnnikukoormale ka Stalini pildi, et kui see viljakoorma otsas võib olla, miks siis mitte sõnnikukoorma otsas.
Esialgu ei juhtunud mehega midagi, aga hiljem keegi kaebas ja 1949. aastal viidi kehv mees koos rikastega Siberisse.
Ka Eestis moodustati nüüd Venemaa eeskujul oblastid: Tallinna, Tartu ja Pärnu oblast.
Emaga arutasime, et lähen koolivaheajal teedevalitsusse tööle. Kägra Elmar, kes seal töötas, oli soovitanud. Tööd ei pea ega tohigi seal palju teha, sest siis suurendatakse päevanorme. Pool tööaega peetavat suitsutundi.
Teedevalitsusse tööle minekut ei saanud kolhoos keelata, sest see asutus allus NKVD-le.
Mais olid ilmad sageli jahedad ja vihmased.
30. mai, minu sünnipäev, oli reede, järgmine päev oli suvistepüha laupäev. Tõin meie endisest metsast paar endapikkust kaske koju ja ema tegi pühadetoitu. Ta oli hiljuti ka isale paki saatnud. Ta tegi seda korra või kaks kuus.
Avastasin, et sirel keldri kõrval hakkab õitsema, tavaliselt õitsebki see minu sünnipäeva paiku.
Juuni lõpus käisin Tartus asjade järel, kool oli selleks korraks läbi. Jaanipäev oli jahe ja vihmane. Ema koristas saunamaja põhjalikult ära, kolisime oma mööbli sinna üle. Minu suvine magamisase oli aidas.
Käisin jalgrattaga Tartus, et ema viieliinilisele lambile klaasi osta. Saingi selle 21. juuni tänava (nüüd jälle Rüütli tänav) kauplusest, mis kandis nime Jõud ja Valgus.
Tartust tagasi tulles tuli mulle Äksi ja Tabivere vahel vastu metsavend Endel Parts. Nägin teda juba kaugelt, aga ei osanud seisukohta võtta, kas ma teda üldse tunda tohin. Tulin rattalt maha. Endel tuli üle tee mulle vastu ja ütles, et ulatagu ma talle käsi, nagu annaksin midagi, näiteks tikku. Ta ütles, et pole teada, kas teda jälgitakse või ei. Et tema võib enda kaitseks relva kasutada, aga minul tuleb end hoida, sest võib-olla tuleb minul kunagi koos eakaaslastega Eesti uuesti üles ehitada. Mõtlesin, et olen teinekord targem ja kui teda näen, tervitan vaid väikese viipega.
Ette rutates. Endel Parts ja tal end varjata aidanud Leida Vooremaa arreteeriti 1953. aasta viimasel päeval. Endel sai 25+5 aastat, Leida 10+5. Mina olin siis juba punaväes ja pääsesin karistuseta.
1. juulist läksin teedevalitsusse tööle. Puhastasime mitme mehega Voldi ja Koogi vahel maanteekraavi. Sealsed mehed olid sõbralikud, mõnda neist tundsin ka, kõige paremini muidugi Kägra Elmarit.
Päevanorm mõõdeti välja, aga tööd tehti ettevaatlikult, et norme mitte suureks ajada, sest kui ka rohkem töötad, jääb palk samaks. Kraavitöö oli turba lõikamisega võrreldes raske. Kraavid olid põhjani rohtu kasvanud ja rohujuures kividest ja kruusast läbi põimunud. Ostsin endale Tartust uue labida ja teritasin hoolikalt ära. Varre jaoks leidsin materjali lakast, seda oli seal veel isa ajast.
Teemeister oli võimetu midagi ette võtma, et mehed huviga töötaksid. Tema pruut töötas ka meie brigaadis. Kui ta pruuti vaatama tuli, hakkasime kõik tööle, aga kui ta ära läks, istusime maha.
Õhtul kodus tundsin, et see töö oli siiski mõjunud ka, kondid olid päris valusad.
Ühel hommikul ütles teemeister, et meil tuleb hoopis minna Tabivere jaama tsementi maha laadima. See pidi olema uue Koogi silla jaoks ja sillaehitus pidi olema meie järgmine töö. Seni oli Koogil Abroi poe juures sild üleni puust, uue silla otsad tulevat aga betoonist. Kogu töö tuli käsitsi teha, kaasa arvatud betooni segamine. Tsementi oli küll kahtlaselt palju, õhtuni andis seda tassida, aga ega mina teadnud, ehitatakse uus sild risti või piki jõge.
Õhtul käisime ennast raudtee veemahuti juures pesemas, sinna tuli tol ajal vesi Saadjärvest.
Järgmisel päeval saadeti meid Elistvere järve otsa kraave puhastama. Kolm päeva solistasime põlvini vees, aga vesi oli õnneks soe. Mina puhastasin ühel päeval seda kraavi, mis tuli välja ühe Elistvere mõisa hoone alt, ehk oli see kunagi viinaköök. Ma ei teadnud, kas see vesi tuli Kuru järvest või oli maja all allikas.
i
PAUL TOOTS
