Järg 8. septembril ilmunud osale
Augustis hakkas ilm paranema, kolhoosis alustati rukkilõikust. Lõigati viljaniidu masinaga, mis vilja vihkude kaupa maha laskis. Naised köitsid vihud ja mehed panid need hakki. Mina olin ka hakke tegemas.
Ühel õhtul, kui hõredate pilvede vahelt esimesed tähed paistma hakkasid, nägin nahkhiiri lahtisest keldriuksest välja lendamas. Ma ei olnud selliseid lendajaid ammu näinud, isa kunagi näitas, kuidas nad keldris rippusid.
Salapärane möödakäija
Ühel augustipäeval, kui vihma sadas ja rukist lõigata ei saanud, olime emaga kodus ja meile tuli üks võõras mees jalgu puhkama. Ta oli ka varem korra meil käinud. Sõime parajasti lõunat ja ema kutsus võõra ka sööma. Meie ei rääkinud suurt midagi, aga ta hakkas ise rääkima, kust on meie rahvas praeguse Eesti aladele tulnud. Rääkis soome-ugri rahvastest ja agressiivsetest vallutajatest slaavlastest. Ta võis olla lihtsalt mõni haritud mees, kes rääkida tahtis, aga võis olla ka provokaator, kes ootas, et meie venelasi siunama hakkame.
Õhtuti, kui väga väsinud ei olnud, lugesin saksa keelt. Tahtsin selle keele nii selgeks saada, et oskaksin oma märkmed ja päevikud saksa keelde tõlkida. Siis juba iga kolhoosnik lugeda ei oskaks, kui kätte saab.
Uus kooliaasta algas
27. augustil käisin Tartus oma kooliasju ajamas. Mina kui proletaarsest perest pärit isend sain selleks talveks koha internaadis! Tabivere jaamakorraldajale Rudolf Mattole viisin kirja rongi sessioonipileti saamiseks, kuigi ma ei teadnud, kas ma selle saan, kui mul on koht internaadis.
Tartu Ülikooli (nüüd Tartu Riikliku Ülikooli) rektor Koort lasti lahti, asemele toodi Venemaalt keegi Klement.
Esmaspäeval, 3. septembril oli esimene koolipäev. Vaatasin ka oma voodikoha internaadis üle, kuid ööseks veel sinna ei jäänud. Kavatsesin ennast võimalikult kiiresti Jõgevalt välja registreerida.
Saalis oli aktus ja direktor Kotsar pidas kõne. Temast teati, et ta oli 1941. aastal koos Kaagvere lastekodu lastega Venemaale evakueerunud. Olevat lõpetanud sõja ajal Moskvas mingisugused kooliõpetajate kursused.
Pärast aktust pidas õpetaja Niukanen meiega klassijuhatajatundi ja pisut ka vene keele tundi. Nüüd purssis ta juba natuke ka eesti keelt. Ta oli sõjas haavata saanud mees, lonkas veidi ühte jalga.
Sõjast oli kuus aastat möödas, aga Tartu oli veel varemetes, kohati olid tekkinud lagedad platsid, kus varemed koristada oli jõutud.
Riided olid mul endiselt viletsavõitu, seepärast ei tahtnud minna koolipidudele, mida koos II keskkooli tüdrukutega peeti, ja hoidsin ka raudteejaamas tüdrukutest eemale. Vahel ajasin juttu Otto Trässi ja tema venna Heinoga, kes Ottol külas käis. Nad olid Richard Raba kasupojad, minu emapoolse vanaema neiupõlvenimi oli ka Raba. Richard oli aga omakorda Maarja-Magdaleenas minu lelle Alberti veskis möldriks. Sellele asulale anti muide uue võimu ajal ka uus nimi – Järve. Ei saanud ju olla ühel nõukogude riigi asulal usumärtri nimi!
Sõjakomissariaat võttis sihikule
Septembri alguses tuli mulle käsk minna 10. ja 11. septembril Jõgeva sõjakomissariaati õppustele. Ema lubas mu Jõgevalt välja registreerida, aga seekord pidin veel sinna minema.
Tõin oma uue palitu riide linna tööstuskombinaadist ja viisin sama kombinaadi rätsepa Paul Krooni juurde õmmelda. Tööstuskombinaadist sai villa vastu valmis kanga. Poodides polnud riiet eriti saada, aga kui oli midagi, siis see oli kallis.
Oli ilus must ja hästi paks riie. Oli vaid kahju, et mul veel ülikonda ei olnud.
Internaadis olid minuga ühes toas Träss, Ainsoo ja Lehtoja. Õpetaja Martma juures elas veel Ats Mähar. Lehtoja ja Mähar olid raadiohuvilised. Ehitasid endale raadio ja kuulasid “manduva kapitalismi” muusikat.
Kui Jõgevale sõjakomissariaati sõitsin, sain juba rongis Ants Miitraga kokku. Enamikul poistest olid VTK normid täitmata ja alustatigi sellest. Meile öeldi, et ilma neid norme täitmata armeesse ei võeta, kuid tegelikult ei sõltunud sellest midagi. Kirja pandi nagunii, et oleme need normid täitnud. Jälle viidi meid Pedja äärde ujuma, kuid tegelikult tegime ainult varbad märjaks. Ilm oli küll päikseline ja soe, kuid vesi juba külm.
Pärast hulkusime Antsuga mööda linna ja käisime kinos. Rongi ootasime Jõgeva jaamahoones. Seal nägin ooteruumi seinal reproduktsiooni Aivazovski maalist “Üheksas laine”. See jättis mulle kustumatu mulje. Aastakümneid hiljem nägin Krimmi poolsaarel Feodossias Aivazovski nimelises galeriis sama teost originaalis. See oli tõesti midagi unustamatut.
Järgmisel pühapäeval tõi ema kolhoosist hobuse ja viisin kõik vajaliku internaati. Ema registreeris mind ka Jõgevalt välja ja mul oli lootus, et olen sellest lahti. Ei teadnud ainult, kas mu elulugu ka sealt Tartusse saadetakse. Kuulsin ka, et Ants oli uuesti sõjakomissariaati kutsutud ja teda tahetakse kroonusse võtta. Mina lootsin, et mind päästab seekord kool.
Koolist saadeti meid pärast tunde linna taastama. Meil tuli lammutada varemeid. Vallikraavi tänava metodistide kirikust ei olnud küll suurt midagi järele jäänud, müürid olid ainult osaliselt püsti. Selle hoone oli Punaarmee purustanud juba 1941. aastal. See ei olnud tegelikult kirikuks ehitatud, vaid oli ülikooli professori Werner Zoege von Mannteuffeli maja. Ta oli olnud tsaari ihuarst. 1926. aastal oli Mannteuffeli pärija villa metodistide kogudusele müünud ja sinna kõrvale künkale oli kogudusel plaanis tõeline kirik ehitada, kuid tuli sõda.
23. septembri hommikul oli esimene tugev hall maas. Olin pühapäeval maal ja aitasin emal aias tööd teha. Kolhoosnikul võis olla majapidamises ainult üks siga, aga meil oli teine rehe all peidikus. Selle kavatsesime varsti ära tappa.
Septembri viimasel pühapäeval oli imeilus ilm ja see kestis oktoobri lõpuni. Vihma tuli väga vähe. Kõikjalt kostis tuttavat rehepeksumasina huugamist, õhk oli täis valmiva vilja lõhna.
Linnas käisin Athena kinos vaatamas filmi “Valgus Koordis”. Mulle film meeldis, kuigi sümpaatia oli nn “valel poolel”. Kõige rohke meeldis mulle Georg Otsa laul “Tagasi tulles” (Oled võimas me maa,/suur ja noor oled sa/ ja sind ehib nüüd rahu ja võit/….
Seoses Otsaga tuli meelde, et pole ammu kuulnud Artur Rinnet laulmas. Aastakümneid hiljem sain teada, et ta oli juba 1950. aastal vangilaagrisse viidud ja mõistetud 25+5.
Pärast sügisest koolivaheaega rääkis saksa keele õpetaja Kibbermann meile tunnis oma sõjaeelsetest reisidest Saksamaale ja Austriasse. Oli väga huvitav kuulata, aga ma mõtlesin, et kuidas ta küll julges.
i
PAUL TOOTS
