Eesti telemaastikul ruulivad suviti kordussaated. ETV2 näitab juuni algusest neljapäeva õhtuti teadussarja “Rakett 69” neljanda hooaja saateid, mis olid esimest korda eetris ETV põhikanalil tänavu jaanuarist aprillini. Sel hooajal tegi sarjas kaasa ka üks jõgevamaalane: Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis õppiv Palamuse noormees Kaspar Koolmeister. Tõsi, nüüdseks on temast saanud juba nimetatud kooli vilistlane.
Selles, et Kaspar “Raketi” saatesse sattus, on osalt “süüdi” tema sõber ja koolivend Jüri Lääs. Kui Kaspar kuulis, et Jüri sarja kandideerima läheb, leidis ta, et võiks ka proovida. Kõigil kandidaatidel tuli ette valmistada lühike sõnavõtt teemal “Millega pääsen mina teadusajalukku?” ning läbida loogikat, teadmisi ja osavust testiv teaduslabürint. Kuus kiiremat labürindiläbijat, Kaspar sealhulgas, võisid end kohe saatesse pääsenuks lugeda, ülejäänud üheksa võistlejat valisid kohtunikud välja nii labürindi läbimise kiirust ja täpsust kui ka sõnavõtu sisukust arvestades.
Viieteistkümne väljavalitu hulka pääses ka Kaspari sõber Jüri ning veel kaks Treffneri kooli õpilast, Aksel Part ja Thorny Valk. Facebook’is või koolikaaslaste ees oma eduga kiitlemine ei tulnud aga kõne allagi, sest kõik sarja pääsenud allkirjastasid lepingu, milles kohustusid sarjaga seotud infot enne saadete eetrisseminekut mitte levitama.
“Põhimõtteliselt poleks isegi meie vanemad tohtinud teada, et me saates osaleme, aga praktiliselt oli seda muidugi võimatu nende eest varjata,” ütles Kaspar.
Suud pidada tuli päris pikalt: valik tehti möödunud suvel, esimene saade läks eetrisse aga alles tänavu 11. jaanuaril.
Igas saates tuli võistlejatel täita kolm teadmisi ja nutikust nõudvat ülesannet. Näiteks tuli ehitada käepärastest vahenditest töötav värviprits, õhupump, pallisorteerimismasin, porgandiklarnet ja harjarobot, uurida ilma plaadimängijata välja, mis peitub vinüülplaadil, tekitada katseklaasi vedel Eesti trikoloor jne.
Kui esimestes saadetes lahendati ülesandeid kollektiivselt (osalised olid jagatud siniseks, oranžiks ja roheliseks võistkonnaks; Kaspar kuulus viimasesse), siis kümnendast saatest alates võitles igaüks enda eest. Nagu sedasorti sarjades ikka, pidi keegi iga saate lõpus mängust välja langema.
Aeg sundis tagant
Kaspari sõnul oli nii keerulisemaid kui ka lihtsamaid ülesandeid. Koolis õpitust oli lahendamisel küll abi, aga leidlikkust pidi ka olema.
“Kui ajapiirangut poleks antud, oleksid kõik ülesanded lahendatavad olnud,” ütles Kaspar ja lisas, et kodus tugitoolis telekat vaadates tundub kõik lihtne, ent kaamerate ees ja tiksuvat kella jälgides tekib pingeseisund ning see võib mõtte kinni jooksutada.
Kõige kodusemalt tundis Palamuse noormees ennast siis, kui oli vaja midagi oma kätega valmis ehitada, sest kodus on ta omapäi ja koos isaga nii mõndagi meisterdanud. Kasuks tuli Kasparile ka fotograafiahuvi. Kui võistkonnad said näiteks ülesande teha võimalikult inforohke nn strobopilt pingpongipalli liikumisest, siis jõudis roheline meeskond tänu Kaspari taibukusele kõige kindlamalt ja otstarbekamalt sihile.
Kuueteistosalise sarja kolmeteistkümnenda saate lõpus tuli Kasparil siiski areenilt lahkuda. Nn lõppmängus hakkas ta liialt kiirustama ning käis välja korralikult kontrollimata vastuse.
“Kui oleksime vastasega mõlemad õige vastuse saanud, oleks eelis olnud kiiremal. Nii et mul oli valida, kas tegutseda kiiresti või kaalutletult. Võtsin riski ja tegutsesin kiiresti, aga paraku jäi kontrollimata, kas saadud tulemus piisavalt loogiline on. Kahju muidugi, et ma finaali ei jõudnud, ent samas ei lootnud ma ju alguses niigi kaua vastu pidada,” ütles Kaspar.
Saate võit ja 10 000 eurone stipendium läksid seekord tema Saaremaalt pärit klassivennale Thorny Valgule, kes on tõesti andekas.
Võidu valemit pole
Küsimusele, mis tagab kindla võidu selles saates, vastas Kaspar:
“Nagu eluski, ei kehti ka “Raketis” ükski kindla võidu valem. Peab olema teadmisi, oskusi ja koostöötahet, aga õnn mängib ka suurt rolli.” Auhinnad olidki selles sarjas ette nähtud ainult kolmele paremale, ülejäänud said lihtsalt kasuliku kogemuse. “Sain näiteks teada, et see, mida me telekast näeme, erineb mõnikord üsna olulisel määral sellest, kuidas asjad salvestuse ajal tegelikult juhtuvad. Kõik sõltub sellest, kuidas ülesvõetud materjal kokku monteeritakse,” ütles Kaspar. “Sõlmisin võtete ajal ka mõne tutvuse, millest edaspidises elus kasu võib olla.” Kaspari sõnul ei tekkinud võtete käigus võistlejate vahel mingeid “hõõrumisi”. Loomulikult püüti üksteisest ülesannete lahendamisel parem olla, ent muul ajal suheldi omavahel pingevabalt. Kasparit on “Raketi” kodulehel avaldatud intervjuus n-ö üksikuks hundiks tituleeritud. “Ega ma nii väga üksik hunt olegi, aga mul on lihtsalt kujunenud arusaam, et ülesandeid on lihtsam täita üksi või siis kahe-kolmekesi. Kui seltskond on suurem, kipub keegi ikka üleliigseks jääma,” sõnas Kaspar. Gümnaasium on tal nüüdseks edukalt lõpetatud. Edasi õppida kavatseb ta Tartu ülikoolis, arvatavasti bioloogiat või geenitehnoloogiat. Asjaolu, et ta juba kuueteistaastaselt Palamuselt Tartusse õppima minnes iseseisvat elu alustas, tuleb talle nüüd kasuks: vanemate silma alt ärapääsemisega seotud “lastehaigused” on ammu läbi põetud. “Treffneri koolis oli minu jaoks igapidi hea arengukeskkond. Kindlasti avardas see minu võimalusi,” arvas Kaspar. Küsimusele, kas ta näeb end ka tulevikus teadusega seotuna, vastas Kaspar, et seda ta veel ei tea. “Ma pole pikalt etteplaneerija tüüp. Ning ma tean, et tänapäeval on võimalus, et sa tegeled ka kakskümmend aastat pärast kõrgkooli lõpetamist sellega, mida sa algul õppima läksid, üsna ebatõenäoline. Pigem võib arvata, et teed midagi muud,” mõtiskles Kaspar. Saatesarja “Rakett 69” tunnustati 2012. aastal kahe olulise auhinnaga: Euroopa Ringhäälingute Liit nimetas selle Euroopa parimaks haridussaateks ja Eesti Teadusagentuur andis selle tegijatele Tunnustatud Teaduse Populariseerija auhinna. i
RIINA MÄGI
