Juba viimased kolm aastat teevad Jõgeva maleva Põltsamaa rühma noorkotkad võidupüha eel Põltsamaa kalmistutel korda kuueteistkümne Vabadusristi kavaleri ja Vabadussõjas langenu haua, mille hooldajaid enam elavate kirjas ei ole. Kolmteist neist asuvad Põltsamaa kalmistul, kaks õigeusu ja üks endise saksa koguduse kalmistul.
Ettevõtmise algataja ja innustaja on kaitseliidu Põltsamaa üksikkompanii ajaloopealik, reamees Rünno Savir. Tema jaoks sai see alguse 2016. aastal, kui Eesti vabadusvõitlejate liit (EVL) pöördus üleskutsega oma liikmesorganisatsioonide poole. „28. aprillil 2016 käidi välja mõte otsida üles veel alles olevad Vabadusristi kavaleride hauad ja need tähistada,“ ütles Savir.
„Võtsime siis Jõgevamaa EVLi esimehe Arnold Kulliga selle aktsiooni ette ja otsisime kõik veel teada olevad Vabadusristi kavaleride hauad üles. Olgu öeldud, et Jõgevamaal on kõige rohkem Vabadusristi kavalere just Põltsamaa piirkonnas – 27. Leidsime 2016. aastal 27 hauast üles 21, leidmata jäi 6. Üks oli kahjuks üle maetud, aga me teame kus ta on. Mees kelle haud üle maeti, oli ainuke mees Põltsamaa kihelkonnast, kes sai Vabadussõja teenete eest Läti ühe kõrgema sõjaväelise autasu, Läti Karutapja III klassi ordeni – see mees oli Eduard Martin Reismann,“ rääkis Savir.
Kas on juttu vabadusristi kavaleridest, kes elasid veel pärast Vabadussõja lõppu? „Osa said Vabadusristi postuumselt, kangelasteo eest. Kõik mehed kahjuks ei näinud võitu, sündivat vabariiki ega saanud maitsta vabadusvilja, mille eest nad oma elu andsid,“ selgitas Savir.
Tähised Vabadusristi kavaleride haudadel
2017. aastal pandi Vabadusristi kavaleride hauapeatsitesse väikesed mälestustähised.
Pärast seda tekkis Saviril mõte üles otsida Vabadussõjas langenute hauad. „Selle võtsin ette juba üksi. Hindamatut abi sain Põltsamaa kalmistuvahilt Madis Roiolt ja tema abilt Vahur Maistelt,“ rääkis ajaloohuviline kaitseliitlane.
Töö- ja ajamahuka ettevõtmise tulemusena leidis ta Põltsamaa kalmistult veel 28, Eesti apostliku õigeusu Kuningamäe kalmistult kaks ja endise saksa koguduse kalmistult kolm hauda. „Kannustab ikkagi isiklik sügav huvi ja soov neid mehi meeles pidada ja väärtustada,“ tõi Savir välja töö põhjused.
„Minu teada on Põltsamaa piirkond Eestis praegu ainuke, kus Vabadussõjas hukkunute ja Vabadusristi kavaleride hauad on üles otsitud ning omasteta hauad korrastatud,“ oli Savir tehtuga päris rahul.
„Kalmistu vanemas osas, alamkapten Johannes Toomsi ja lipnik Jaan Kotkase haual olevad kivid pani 1991. aastal Eesti muinsuskaitseliikumine, mille eesotsas oli siis Helle Kull. Sellise kujundusega plaate pandi omal ajal siia kalmistule paarkümmend,“ selgitas Savir.
Sugugi mitte kõik Vabadussõjas langenud Põltsamaa mehed ei ole maetud Põltsamaale. Kaugeim koht, kuhu Saviri teada on maetud Põltsamaa mees Martin Anton Allik, on Ruhja Lätimaal.
„Aga Põltsamaa meeste haudu on ka Pilistveres, Viljandi sõjaväekalmistul, Narvas, Valga kangelaskalmistul ning Kolga-Jaani ja Kursi kalmistul.
Teada on 33 mehe hauad, aga reaalselt langes Vabadussõjas siit piirkonnast 107 meest, neist ainult 65 nimed on Põltsamaa vabadussambal,“ ütles Savir.
Vähemalt korra aastas hauad korda
Kolmandat aastat järjest korrastab noorkotkaste Jõgeva maleva Põltsamaa rühm koos kaitseliitlaste Rünno Saviri ja Meeme Küppariga nende langenute haudu, kellel ei ole lähedasi. „Vähemalt korra aastas, enne võidupüha. Me ei saa lubada, et ka nende meeste hauad üle maetakse,“ arvas Savir.
See ei ole laest võetud mure, sest hoolitsuseta haudu ähvardab ümbermatmine. Vabadussõjas hukkunute hauad päästab see, kui need on võetud arvele sõjahaudadena. Sõjahaudade kaitse seadus ei kaitse Vabadusristi kavaleride haudu, kes surid hiljem.
Eest vabariigi algusaegadel, kahe sõja vahel, peeti nendest meestest väga lugu. Kaitseliit ja tema allorganisatsioonid, naiskodukaitse, noorkotkad ja kodutütred, viisid 24. veebruaril haudadele küünlad ja 23. juunil lilled. „Tol ajal olid langenute lähedased veel elus ja päris mahajäetud haudu seetõttu polnudki. Neid mehi peeti alati ka nimeliselt meeles, nende nimede ettelugemine oli osa vabariigi aastapäeva või võidupüha tähistamisest,“ rääkis Savir.
Kas noorkotkaks olemine tähendab automaatselt huvi ajaloo vastu või on see lugupidamine langenud meest vastu? „Natuke ühte, natuke teist,“ kostis poiste poolt. „Meile öeldi, et tulla ja tulimegi,“ ütles Robert, kes oma perega käib kalmistul tavaliselt jõulude ajal. Laurile on see veidi isiklikum teema. „Mu vanema venna ja õe vanavanaisa oli üks neist meestest, kes hukkus Vabadussõjas, Jüri Vatter. Mul on kodus raamatuid Vabadussõjast. See on tähtis ka Eesti praeguse vabaduse mõttes,“ ütles Lauri.
„On väga ilus, et Põltsamaa ühisgümnaasiumi poisid hooldavad ühe langenud sõduri hauda, kelle kohta võib öelda, et ta on nende koolivend aegade tagant. Arnold Turu oli Põltsamaa reaalgümnaasiumi õpilane, kes langes Vabadussõjas Landesveeri vastu. Tema nimi on ka mälestustahvlil Põltsamaa kooli aulas,“ ütles poisse juhendav Savir.
„Eriti head meelt teeb see, et mitte kunagi pole poisid küsinud, aga miks meie või miks just meie,“ lisas ta. See ajendas poistelt küsima, kas nad järgmisel aastal ka tulevad. Vastuseks kostus üksmeelne: „Jaa!“. Samuti ka ülejärgmise ja üleülejärgmise aasta kohta. Mis võiks üht noorte juhendajat veel rohkem rõõmustada? „Küll oleks tore, kui ka teiste Jõgevamaa Vabadusristi kavaleride ja Vabadussõjas langenute hauad saaksid üles otsitud ja tähistatud,“ teadis kaitseliitlane Savir ka sellele küsimusele vastust.
ANDRA KIRNA
