Mis siin salata, reisin minagi suvisel ajal palju mööda kodumaad ringi ning otse loomulikult ei jäta endiste ehitusmalevlaste kokku klopsitud tondilossid head muljet. Milline mulje jääb Eesti riigist, kui maal laiutavad mahajäetud ja räämas kivivaremed? Just nagu oleks aeg seisma jäänud.
Usun, et turistid soovivad näha muud kui vanu silikaatkivihunnikuid ja mälestusi nõukogude ajast. Loomulikult leidub ka ?okiturismi harrastajaid, kuid sovietlikke varemeid võiks neile pakkuda mõni teine riik.
Puhastame kodukoha rämpsust
Lisaks sellele, et need ehitised on inetud ja sinna lähedale sattujale kohati eluohtlikud, on neis ka nõukogude vaimust kantud üleolev irve tänase Eesti üle. 15 aastat on möödas ja ikka leidub kohti, kuhu sattudes kangastub pilt aegadest, mil minuvanused pioneerirätti ja Lenini märki kandsid.
Parafraseerides Rein Langi, tundub tõepoolest, et neid nõukogudeaegseid ehitisi võetakse täna kui mingit paratamatust, millele (aja)hammas peale ei hakka. Ometigi ei ole ma kohanud ühtegi inimest, kelle silm neid nähes puhkaks. Kui muidugi välja arvata mõni fotograaf, kes on valinud oma loomingu teemaks “inetus? või “õudus?.
Siinkohal kutsun kõiki noorteorganisatsioone üles korrastama oma kodukohta hirmutavast nõukogudeaegsest rämpsust. See on maa, kus me elame, teeme selle siis endile ja teistele ka elamisväärseks!
Euroraha kasutamise võimalus on meile seejuures suureks toeks. Samuti peaks olema nii riigil kui ka kohalikel omavalitsustel selge huvi meid selles küsimuses toetada. Pole kahtlust, et selline initsiatiiv pälvib avalikkuse ning ka valitsuse poolehoiu, olgu see siis kohalikul või riigi tasandil.
Ma olen alati hinnanud tegusid, mitte niivõrd tühje lubadusi. Siin on üks reaalne asi, mida üheskoos suudaksime oma kodumaa heaks ära teha.
Meil on hulganisti noorteorganisatsioone, nii poliitilisi kui apoliitilisi, mis omavad tohutut potentsiaali läbi kümnete tuhandete noorte, et Eesti elu oma kodukohas paremaks muuta.
Väljakutse oleks kõikide organisatsioonide vaadeteülene. Olenemata maailmavaatest, religioossetest uskumustest vms, oleks Eestimaa korrastamine meie kõigi püha kohus ja suur eesmärk.
Nõustun Rein Langiga, et ega see ettevõtmine endas pelgalt kivihunnikute laialivedamist kätke. Materjalide käitlus, otstarbe muutmine, mis iganes õiguslikud, tehnilised jm küsimused on need, mille lahendamisel tuleb lisaks kätele appi võtta ka mõistus. Meie nuputada on see, kuidas võimalikult ökonoomselt tegutseda, et tekkivad kivihunnikud ei jääks otstarbetult seisma, vaid saaksid mõistlikult kasutatud.
Üks ilma teiseta ei saa
Kahtlemata saab kõike teha vaid omavahelises koostöös. Seda nii noorte endi kui vanemate inimeste vahel. Üks ilma teiseta ei saa, seega peame panustama omavahelisele tihedale suhtlusele ning abistamisele.
Loodan, et meie noortes, kuid loomulikult ka omavalitsusjuhtides ja teistes asjaosalistes jätkub piisavalt valmidust antud väljakutse vastu võtta. Ärme unustame, et kõik, mida me teeme, teeme endile. Teeme platsi puhtaks kogu nõukogude saastast!
LAURI LUIK
Reformierakonna Noortekogu esimees aastatel 2003-2005
