Kes iganes ütles, et tänapäeva noored põlgavad õpetajatööd, peaks ta Jõgeva põhikooli õpetajate tuppa sattudes igatahes oma sõnad tagasi võtma, sest noori nägusid kohtab seal igal sammul.
Loodus- ja inimeseõpetuse õpetaja Merilin Kalavus, inglise keele õpetaja Hedy Lepik, kehalise kasvatuse õpetaja Kaire Põldmaa, poiste tehnoloogiaõpetaja Erik Raud ja muusikaõpetaja
Oma sõnad peaks Jõgeva põhikooli sattudes tagasi võtma ka see, kes ütles, et kooli lähevad tööle need, kes mujale ei kõlba. Selle kooli algajate pedagoogidega vestlemine ja nende CVde uurimine näitavad, et tegemist on mitmekülgselt haritud, ettevõtlike ja missioonitundega inimestega, kes on vaatamata oma noorusele juba mitmeid põnevaid asju teha jõudnud. Kindlasti oleksid neile avanenud ka mitmed muud uksed, ent nemad otsustasid siiski kooli tööle minna. Ning veel väikelinna kooli.
Vaatavad tulevikku
“Mina olen alati õpetajaks saada tahtnud ja gümnaasiumiklassides tegutsesin selles suunas juba teadlikult,” ütles Kaire Põldmaa. “Ka mu ema on õpetaja, seepärast teadsin päris hästi, mida sellelt ametilt oodata. Pikk koolivaheaeg on näiteks väga tore asi.”
“Mind ajendas õpetajaks hakkama muu hulgas sisemine soov muuta oma aine tunnid põnevamaks, kui need olid minu kooliajal,” sõnas Erik Raud. Merilin Kalavus lisas, et tema meelest pole just palju ameteid, kus saab teisi inimesi nii palju mõjutada kui õpetajana.
“Olen väga loodushuviline ning tahaksin oma huvi ja teadmisi kellelegi edasi anda. Õpetajana saan seda teha kõige paremini,” tunnistas Merilin.
“See on küll veidi kulunud väljend, ent kordaksin seda siiski: õpetajal on võimalus näha, milline on maailm kümne aasta pärast, ning õpetajal on võimalus ka seda tulevikupilti omalt poolt mõjutada,” kinnitas ka Priit Põdra.
Praktilised kaalutlused
Huvijuht Katre Põderi sõnul oli hästi vahva see, et juba õppeaasta alguse eelsel meeskonnatöö koolitusel, mis toimus Viljandimaal Vanaõue puhkekeskuses, pandi algajad pedagoogid elama ühte majja, kus nende vahel kohe tihe vaimne side tekkis.
“Meil oli üldse Jõgeva põhikooli kollektiivi suhteliselt lihtne sisse elada, sest me ei olnud ainsad uued tulijad, vaid uusi tulijaid oli esimest aastat tegutsevas koolis palju rohkem. Ka õpilastel oli lihtne meid omaks võtta, sest kõik oli niikuinii senisest erinev,” lisas Kaire Põldmaa.
Esimesed rõõmud, esimesed mured
“Kui ülikooli lõpupoole kippus mul sära silmist kaduma, siis nüüd on see seal jälle tagasi, sest mulle tõesti meeldib koolis. Tunnen, et olen oma ametisse päris hästi sisse elanud ning koostöö õpilaste, teiste õpetajate ja lapsevanematega laabub kenasti,” ütles Kaire Põldmaa. Ka Merilini ja Hedy sisetunne kinnitab, et nad on just õigesse kohta sattunud.
“Varem olen keeltekoolis täiskasvanuid õpetanud, laste õpetamise kogemuse sain alles siin. Uskumatu, kui taibukad, terased ja avameelsed nad olla võivad!” kiitis Hedy.
Mai sõnas, et koolipingist vaadatuna tundub õpetajatöö ühesugune, ise klassi ees olles hoopis teistsugune.
“Iga tunniga õpid, saad aru, mis valesti läks või mida peaks teistmoodi tegema,” ütles Mai.
Katre tuli Jõgeva põhikooli tööle pärast pikka lastega kodus olemist.
“Nii tore on rääkida lõbusate ja haritud noorte inimestega, selle asemel, et kodus kaheaastasega vaielda,” nentis Katre muiates.
Infojuht Heiki võeti põhikooli, mis töötab kahes eri majas, tööle juba mai keskel.
“Kahe koolimaja infotehnoloogilises mõttes liitmine oli päris raske ülesanne, ent samas võimaldas see rakendada suurt osa koolis õpitust,” ütles Heiki.
Värsketel haridustöötajatel on siiski ette tulnud ka probleeme.
“Mul on juhatada üks viies klass ja vahel tuleb ikka kuulata aineõpetajate kurtmist, et keegi minu klassist on jätnud kodused ülesanded tegemata, saanud halva hinde või kellelegi jala ette pannud. Kõik probleemid saavad küll lahendatud, aga kui palju aega see võtab!” tunnistas Kaire.
“Mõne klassiga on lihtsam, mõnega keerulisem hakkama saada,” arvas Mai. “Ütlen ausalt, et mul on ühe klassiga probleeme.”
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt; mso-ansi-language: ET”>Priidu sõnul on kõige suurem õnnetus see, kui lapsel pole kodu või kui tal kodu küll on, ent temast seal ei hoolita. “Me oleme tõesti ka nii hulle olukordi näinud,” sõnas Priit.
“Minu töö ainult probleemidest ja nende lahendamisest koosnebki,” märkis Teele. “Aga ma teadsin ette, et see nii on, ja mind see ei heiduta. Ma olen rahuliku loomu ja tugeva närvikavaga inimene ega lase muredel üle pea kasvada.”
“Minu probleemid on enamasti sellist laadi, et teoreetiliselt peaks süsteem töötama, aga praktiliselt ei tööta, ja keegi ei tea, miks,” ütles infojuht Heiki muiates.
Huvijuht Katre jaoks oli alguses kõige raskem see, et ta ei tundnud inimesi ja kogu süsteemi ega teadnud, kes mida otsustab.
“Kooli üritusi korraldades tuleb mul ju pidevalt lahendada mingeid logistikaküsimusi ning suhelda peale oma kooli inimeste ka näiteks linna- ja maavalitsuse töötajate, teiste koolide huvijuhtide ja paljude teistega. Nüüd hakkab süsteem tasapisi selgeks saama,” rääkis ta.
Merilini ja Hedy jaoks on hetkel kõige keerulisem hoopis töö ja Tartu ülikooli juures pooleli olevate magistriõpingute ühitamine.
“Tahaksin sisuka lõputöö kirjutada ja esimesel tööaastal ka õpetajana endast parima anda, aga mõlemat on päris raske saavutada,” sõnas Merilin.
Janne mäletab oma esimesest õpetaja-aastast seda, kuidas ta 1. septembril tohutu entusiasmiga alustas, soovides lastele hästi palju põnevat pakkuda, ent paari kuu pärast masendusse sattus, sest talle tundus, et tema pakutavat ei taheta vastu võtta.
“Tänavu koolitööle asunud kolleegidel võivad sedalaadi pettumused veel ees seista, ent võin oma kogemustest öelda, et esimese talvega loksuvad asjad paika ja edasi läheb lihtsamaks,” tõdes ta.
Uue kooli “vanad ja noored”
Kõik Jõgeva põhikooli noored õpetajad kinnitasid, et neid võeti kooli kollektiivi väga soojalt vastu ning nad on kogenumatelt kolleegidelt abi ja tuge saanud.
“Vene keele õpetaja Estri Vaht on mulle kui algajale klassijuhatajale väga palju abiks olnud,” ütles Kaire Põldmaa. “Ta aitas mul näiteks lapsevanemate koosolekut ette valmistada. Erialaselt on mulle toeks olnud teised kehalise kasvatuse õpetajad.”
“Estri Vaht on tõesti hästi konkreetne ning oskab vajaduse korral nii rahustada kui ka maa peale tuua,” kinnitas ka Janne.
Merilin tõdes, et temale on kõige rohkem toeks olnud bioloogiaõpetaja Silja Võsaste ja geograafiaõpetaja Koidu Lääne. Ka Hedyl on Silja Võsastega hea koostöö tekkinud. “Ta küsib pidevalt, kuidas mul tema klassiga tund läks, ning uurib, kas ta saaks omalt poolt midagi teha, et asjad veel paremini sujuksid,” ütles Hedy. Merilin aga lisas, et iga kord ei peagi vanem kolleeg erialast nõu andma, mõnikord on tore ka see, kui ta lihtsalt kohvi jooma kutsub.
“Minul on selles mõttes natuke raskem, et teist sotsiaalpedagoogi koolis pole, aga nõu ja abi olen saanud paljudelt oma kooli kogenud õpetajatelt, aga ka linnavalitsuse töötajatelt, gümnaasiumi õppenõustajalt ja teistelt,” ütles Teele.
“Mina huvijuhina päris üksi ei ole, sest kaks meie kooli õpetajat, Maimu Valdmann ja Gaja Mäesepp, on varem seda ametit pidanud ning head nõu olen saanud mõlemalt,” kiitis Katre. “Tunnen ka juhtkonna igakülgset toetust. Direktor, õppealajuhatajad ja teised tulevad appi isegi sellistes valdkondades, mis ei peaks üldse nende asi olema.”
Mail, Jannel, Priidul, Erikul ja Heikil, kes on kõik Jõgeva gümnaasiumi vilistlased, tuli kooli (kas siis Jõgeva gümnaasiumisse või põhikooli) tööle asudes seista silmitsi faktiga, et paljudest nende kunagistest õpetajatest said ühtäkki nende kolleegid. Ent kõik nad kinnitasid kui ühest suust, et see ei tekitanud mingeid probleeme.
“Uuele suhtlustasandile üleminek ei olnud keeruline,” kinnitas Erik. “Sellega käis ainult kaasas selline lõbus meenutamine, mis kunagi oli ja kuidas nüüd on.”
“Need, keda pidasin koolipoisina kõige kurjemateks õpetajateks, osutusid õpetajate toas kõige lahedamateks kolleegideks, ja vastupidi. Päris palju positiivseid üllatusi on olnud seoses endiste õpetajate kolleegideks saamisega,” tõdes Priit.
Paljud Jõgeva põhikooli õpetajad on oma tööd teinud aastakümneid. Algajatelt pedagoogidelt sai küsitud, kui kauaks nemad oma ametisse kavatsevad jääda.
“Viisteist aastat võiks ikka vastu pidada! Aga kui tõesti peaks tulema tuju midagi muud teha, siis loon ilmselt oma õmblus- või sisekujundusfirma,” ütles Kaire.
“Praegu tundub mulle küll, et õpetajaametis on veel nii palju õppida ja avastada, et lõpetada oleks vara. Samas olen mõelnud, et tore oleks oma kohvik teha,” sõnas Janne.
Merilin arvas, et kui ta õpetajaametit juba õppinud on, siis tahaks ta seda ikka kaua pidada, kusjuures mitte nii, et annab lihtsalt tunnid ära ja läheb koju.
“Olen ise fotohuviline ja õpilaste hulgaski on noori, kes tahaksid selle alaga rohkem tegelda. Nii et mõlgutan mõtteid fotoringi käivitamisest loodushuvilistele suviste välipraktikate korraldamisest,” ütles Merilin.
“Kavatsen õpetajatööd teha niikaua, kuni tunnen, et see mulle midagi pakub. Lapsed on ära teeninud selle, et neil oleks motiveeritud õpetaja,” lisas Hedy.
Taisto Liivandi, Jõgeva põhikooli direktor:
Meie kooli noortes õpetajates on midagi sellist, mis algusest peale sümpatiseerib. Nimetaksin seda väärikaks intelligentsuseks. Elu põhiväärtused on nende jaoks paigas kuidagi loomulikumal viisil kui minu põlvkonna inimeste jaoks. Nad on head meeskonnamängijad ja usuvad oma missiooni: õpetajatöö on nende silmis kõrge väärtusega.
Meie uuel koolil pole praegu lihtne aeg: paljud asjad alles rakenduvad ja asetuvad oma kohtadele. Sellises situatsioonis oleks lihtne olla negatiivne, skeptiline ja rõhuda pisivigadele. Meie noored kolleegid on aga alati naeratavad ja positiivsed. Nende olek innustab ka kogenumaid õpetajaid.
Tundub, et õpilastega on noortel õpetajatel hea klapp. Neil on küll käes esimesed kogemused, et üksnes heaga alati hakkama ei saa, et distsipliini osas tuleb ka nõudlik olla. Samas usuvad nad lapsesse ja püüavad otsida probleemidele teistsugust lahendust kui lihtsalt karistamine.
Noorte õpetajate silmis pole ühelgi õpilasel selja taga n-ö musta minevikuvarju. Nii saavad ka probleemsed õpilased nendega suheldes alustada n-ö puhtalt lehelt. Mõned n-ö pahad poisid polegi harjunud, et neid ära kuulatakse, ning usuvad ise ka, et on halvad. Kui õpetaja nii ei arva, võib laps hakatagi paremini käituma.
Meie uued õpetajad otsivad kuldset võtit, mis viiks lapse hingeni. Seda otsimist on ilus vaadata. Hiljem võib neil tulla küll pettumusest tingitud tagasilööke, sest mitte alati ei vastata õpetaja poolsele heale tahtele samaga. Siis on vaja tarkust ja hingejõudu, et tagasilööke taluda.
Loodan noori pedagooge näha meie õpetajate toas ka tuleva aasta 1. septembril. Juhtkond peab pingutama, et nad oma ametis ja meie koolis ei pettuks.
Esimene palk
Esimene õpetajapalk on Jõgeva põhikooli noortel õpetajatel juba käes. Küsimusele, mida nad selle eest ostsid, anti väga erinevaid vastuseid.
Kaire: “Ostsin elektrilise hambaharja ega taha enam kunagi tavalise hambaharjaga hambaid pesta!”
Erik: “Ostsin teksapüksid.”
Hedy: “Kolisime koos abikaasaga mõni aeg tagasi üürikorterist päris oma kodusse ning ostsin sinna voodi.”
Merilin: “Kuna töötan poole kohaga, oli esimene palk suhteliselt napp ning kulus niisama ära. Tulevikus tahaksin aga raha koguda ja soetada endale liblikapüüdmise vahendite komplekti. Töötasin möödunud suvel Tartu Ülikooli töörühmas, mis uuris Saaremaa loopealsete liblikaid, ning see teema hakkas mind huvitama. Tahaksin koostada oma liblikate kollektsiooni.”
Priit: “Ei mäletagi, mida esimese palgaga tegin. Päris kahju, et ma ei ostnud midagi tähelepanuväärset, mis tänini meeles oleks. Mu hea sõber, VAT-Teatri näitleja Meelis Põdersoo ostis oma esimese palga eest näiteks tandemjalgratta, millega käib tänini koos sõpradega sõitmas.”
Esimesed koolinaljad
Algaja pedagoog Kaire ütles oma viiendale klassile klassijuhataja tunnis naljatamisi: “Nüüd hakkame teid dresseerima.” “Kas see tähendab riiete vahetamist?” küsis keegi.
* * *
Ükskord hakkas Kaire viienda klassi kehalise kasvatuse tunnis võistlusmängu läbi viima. Selle, kes esimesena palli saab, pidi otsustama liisuheitmine. Liisuheitmise vahendiks võttis Kaire oma sõrmuse. “Kas see on abielu oma?” küsis üks lastest. “Ei, mind pole veel keegi naiseks võtta tahtnud,” vastas Kaire. “Mina küll tahaksin,” kostis seepeale tagumisest reast üks poisihääl.
RIINA MÄGI
