Esmaspäeval kella poole üheksa paiku oli ilm kergelt udune. Jõgeva keskväljakul sulas tasahilju Hiina aastavahetuseks valminud roti-skulptuur, mõne raagus lehtpuu okstest tilkusid alla valguskujunduse elemendid. Kultuurikeskuse ette vuras suur sinine buss, mille oli kutsunud kaitseressursside amet, et uut satsi noori teenistusse viia. Noori oli kogunenud kümne ringis, mõned saatjad ka.
Siin-seal hakkasid kogunema väiksed ja suuremad seltskonnad, kelle hulgas võis täheldada ennekõike spordikotiga noormehi. „Kaasa võis võtta spordikella ja taskulambi,“ ütles Ardo, kes tahaks ajateenistuse ajal saada ennekõike täiendust oma autojuhiloa kategooriatele. Loomulikult pidi kaasa võtma isiklikud hügieenivahendid. Kõik on teenistuskutses kirjas. Nii selles, mis saabus tähitult, kui ka e-kirjas, mis saabus elektrooniliselt.
„Asjast, mis ees ootab, tean palju, ettevalmistanud pole üldse. Sõita tahaks, autodega,“ räägib Ardo. Kermo ütleb, et läheb teenistusele vastu tundetult. „Nagu argipäev – samamoodi käid ju ka tööl,“ teab ta rääkida.
Buss viis arvatavalt Jõhvi
Jõgevale kogunud noormehed, kelle käest teenituse ootuste kohta küsida õnnestus, soovisid kõik, v.a üks noormees, kes on ametilt kokk, saada autojuhtideks. „Saaks C-kategooria teha,“ ütlevad mehed nagu ühest suust.
Kuhu buss viib, keegi täpselt ei teagi. Arvatakse, et kas Jõhvi või Tapale. Uue aasta esimese ajateenistusse kutsumisega viib kaitseressursside amet esmaspäeval väeosadesse väljaõppele üle 400 noore. Jõgevalt läks kümme, nende hulgas ka üks tütarlaps. Kõige rohkem kutsealuseid läbib 11-kuulise teenistuse 1. jalaväebrigaadi üksustes ja sõjaväepolitseis. Uusi noori asuvad välja õpetama 2. jalaväebrigaad, merevägi, toetuse väejuhatus ja küberväejuhatus.
Saatma oli sattunud ka paar isa. Pereisa Indrek rääkis loo sellest, kuidas ta viimase satsiga pidi 1989. aastal minema Vene väkke, kuid mingil põhjusel jäi asi katki. Jõgevale toodi kuskilt Peterburist noored arstid, kes leidsid poistel olevat piisavalt vigu, mis aitas nad kõlbmatuks tunnistada. Nii sattus ka tänase sõdurpoisi isa hoopis Tartu kopsukliinikusse kopsumahtu puhuma.
Isad meenutavad
„Ma pole kunagi nii palju pidanud hingama kui siis,“ meenutas Indrek. „Kõik oli korras, aga midagi nad ikkagi leidsid, et sõjavapiletisse ne goden saaks sisse kirjutada. Eesti sõjaväest pole teadet tulnud, aga kui vaja, tuleksin appi ikka. Mehaanikuna. Noortel meestel on teenimine kaitseväes hea, kasvõi distsipliini mõttes. Mina poja pärast ei karda. Mida varem minna, seda parem.“
Teine isa, Ivar, oli sattunud juba Eesti kaitseväkke 1993. aastal. Vahipataljoni ja sõjaväepolitsei koosseisus on ta kuulunud ka presidendi kaardiväkke. Tema teenistus kulges äärmiselt põnevalt ja ta läheks iga kell tagasi, kui peaks, sest see oli nii huvitav aeg. Ka tollase presidendiga sattus ta kokku. „Mul oli au Lennart Meri valvata,“ meenutab Eesti jaoks keerulisel ajal teenima sattunud mees. „Üks vahejuhtum oli kihvt: president tuli öösel kella kolme paiku rõdule. Mina olin tagahoovis valves. Ta küsis, et ega vaenlasi näha ole. Ütlesin, et ei ole. „Siis on hea,“ kostnud president.”
Vabatahtlikuna läheb ajateenistusse ka kuus neidu, kellest üks, Kätlin, oli Jõgevalt väljuvas bussis. Ta ütles, et kedagi tuttavat tal ees ei oota. „Kaitseväes teenida on mul eluaegne soov,“ sõnas neiu. „Ma tahan kaitsta kodumaad. Ennekõike soovin, et teenistus oleks mulle väljakutse, et ma ei läheks sinna niisama passima. Tahan tunda, et olen midagi teinud. Ma ei karda.“
Järgmine kord kutsub kaitseressursside amet kutsealuseid ajateenistusse juulis, 29. nädalal.
INDREK SARAPUU
