Käesoleva aasta veebruari algusest töötab Pajusi vallavalitsuse lastekaitsespetsialistina nooruke Merili Võsa. Pea kogu senise elu Tallinnas elanud noor naine tuli väiksesse maakohta tööle ja elama, sest on siin sündinud.
i
1988. aastal Põltsamaal sündinud Merili jõudis siin ühe aasta lasteaias käia, seejärel kolis perekond Tallinna lähistele Loo asulasse. “Seal jätkus ka minu lasteaiatee. Kooli läksin Loo Keskkooli, mille lõpetasin 2008. aastal,” rääkis Merili Võsa, kes jõudis enda sõnul keskkooli viimases klassis äratundmisele, et tema kutsumuseks on sotsiaaltöö. “Abi vajavate inimestega mul küll keskkooli päevil kokkupuutumist ei olnud, aga mul oli soov aidata loomi. Käisin vahel Tallinnas loomade varjupaigas sealseid asukaid abistamas. Küllap saigi sealt alguse soov ja valmisolek abistada hätta sattunud inimesi,” avaldas ta arvamust.
Valis õige eriala
Nii valiski Merili Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö eriala. Ettenähtud kolmeaastase õpinguteperioodi läbis tudengineiu kahe ja poole aastaga. Ülikooliaastate sisse mahtus ka kolm erialapraktikat, millest esimene sai teoks Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuses, järgmine Jõelähtme vallavalitsuses ning kolmas sotsiaalkindlustusametis. Merili Võsa sõnul olid kaks esimest praktikakohta enamasti vaatluspraktikad, kus erialatööd peaaegu teha ei saanud.
“Viimasel praktikal sotsiaalkindlustusametis sain ka ise kätt proovida. Võrreldes minu tänase igapäevatööga erines see aga praegusest ametist nagu öö päevast. Seal tuli tegeleda puudega inimestega ning nende suunamisega teenustele, 99 protsenti tööst oli paberimajandus, klientidega suhtlemist peaaegu polnudki. Pajusis tegelen aga lastega. Minu arvates võiks ülikoolis olla praktikat hoopis rohkem ja see võiks olla tunduvalt lähedasem tegelikule igapäevatööle,” ütles noor sotsiaaltöötaja, kinnitades et sai praktikal iseenda jaoks kinnitust selle kohta, et valis õige eriala.
“Lisaks tekkis mul praktikal olles häid kontakte. Siin Pajusi vallavalitsuses tööd alustades sain just nendelt inimestelt head nõu, kuidas oma tööülesannetega võimalikult hästi toime tulla,” jutustas Merili.
Suurel linnal oma varjupool
“Märkasin kohalikus ajalehes kuulutust, kus otsiti siia sotsiaaltöötajat ja mõningase kaalumise järel otsustasin kandideerimiseks vajalikud dokumendid ära saata. Juhtus nii, et osutusin valituks, ”rääkis Merili. Küllap imestasid paljud tema sõbrannad, miks ta nõustus asuma tööle nii väiksesse maakohta.
“Olen tunda saanud suure linna elu varjukülgi. Minu erialal töötades pole seal näiteks võimalik abi vajavate inimestega individuaalselt tegeleda, kuid siin on. Tallinna sotsiaaltöö on n-ö massitöö ja siinne sotsiaaltöö individuaaltöö. Minu arvates on siin inimesele osutatav abi kvaliteetsem kui suures linnas. Mina olen oma praeguse ametiga väga rahul,” rääkis Pajusi vallavalitsuse lastekaitsespetsialist.
Näeb tulevikku Põltsamaa kandis
Pajusi vallas töötava Merili elab praegu hoopis Põltsamaa valla Kamari külas. Tööle käib ta n-ö üle Põltsamaa, kust ta koos vallavanem Reet Aleviga Pajusisse sõidab. Alguses kartis vastne sotsiaaltöötaja, et probleemid, millega tal silmitsi tuleb seista, on tunduvalt sügavamad ja keerulisemad, kuid tegelikkus osutus õnneks teistsuguseks. Merili on siin kogenud, et abi vajavad inimesed on väga mõistvad ja
vastutulelikud.
“Ka siinne töökollektiiv on minu jaoks täiesti super – kõik mu töökaaslased on äärmiselt abivalmid ning toetavad. Mul pole selle poole aasta jooksul kordagi tekkinud tunnet, et olen oma probleemidega üksi. Samas olen vähemalt enda arvates saanud päris hea praktilise kogemuse,” rääkis Merili Võsa.
Vastse sotsiaaltöötaja sõnul moodustab tema igapäevatööst nn paberimajandus ühe kolmandiku. Ülejäänud aeg kulub abi vajavate inimestega tegelemisele, nende kodude külastamisele, klientide nõustamisele jne.
Kuid Merili jõuab lisaks igapäevatööle tegeleda ka oma hobi fotograafiaga. Kõige enam meeldib talle pildistada loodust. “Käin tihti fotosid tegemas ka soodes ja rabades, enamasti lähen loodusse üksi. Kui leian mõne kaaslase, kes on nõus minuga hommikul kell kuus väikesele rabamatkale tulema, siis võib ju ka kahekesi minna. Las ma harjutan veel mõne aasta, siis ehk olen valmis oma fotod ka kuskil avalikustama,” rääkis Merili.
“Juba ülikoolis õppides oli mulle selge, et tahan pärast kooli lõpetamist oma juurte juurde tagasi pöörduda. Alates septembrist jätkan ma õpinguid magistrikraadi omandamiseks tsükliõppe vormis. Nii ei sega edasiõppimine ka mu tööd. Pean tunnistama, et pool minu elust on hetkel veel Tallinnas ja seetõttu olen kõik vabad päevad enamasti pealinnas veetnud, et sealsete sõpradega suhelda. Nii pole ma saanud osa Põltsamaa linnas ja piirkonnas toimunud üritustest.
Küllap tulevikus, kui mul juba oma pere on, satun ma pealinna harvemini ning küllap siis saan rohkem osa Põltsamaa kandi elust-olust,” rääkis noor sotsiaaltöötaja Merili.
i
TOOMAS REINPÕLD
