Mais peeti Tabivere Vabaajakeskuses külateatrite festivali. See kultuurisündmus tõi kolmeks päevaks kohale inimesi igast Eestimaa nurgast. Kultuurilembese ja rõõmsa rahva hulgas sekeldas väikest kasvu nooruke naine, kes aeg-ajalt ühel ja teisel nööbist kinni võttis ja end pildistada lasta palus.
Pärast mõningast kõhklust ja pisut hämmeldunud pärimisi olid kõik enamasti nõus end “üles võtta” laskma. Sest Liina Jaska “kogus nägusid” — erinevaid tüpaazhe võimalikult erinevaist Eestimaa paikadest. Igaks juhuks ja sügisel töösse mineva järjekordse filmi tarvis, massistseenidesse näiteks, kuhu rezhissöör foto järgi sobiva näo valib. Et pildistatuga vajadusel kiiresti kontakti saaks, küsiti kõigilt fotografeerituilt ka telefoninumbrit ja mailiaadressi.
Kui Liina kollektsioon juba üle 60 isiku oli kosunud, sai temal endal nööbist kinni võetud, et ta pisut räägiks, mis amet see selline ometi on?
Mind võib nimetada vabakutseliseks assistendiks filmide juures. Olen mitmete eesti filmide juures erinevaid ameteid pidanud. Praegune ülesanne on mul see fotode kogumine, aga olen olnud näiteks võtteplatsi assistent “Georgi” juures, kunstniku assistent “Taarka” filmimisel jne.
Mida oled õppinud?
Lõpetasin tegelikult sotsiaaltöö eriala Tallinna Pedagoogikaülikoolis, mis on praegu Tallinna Ülikool, aga päris sellel alal pole töötanudki. Kuigi pean ütlema, et suhtlemine võttetrupiga, nendega tegelemine ongi sotsiaaltöötaja ametile väga lähedane, nõuab paindlikku suhtlemisoskust, võimet teiste asju meeles pidada ja neile meelde tuletada jne. Näiteks “Ruudi” filmimisel oli minu hoole all peategelane ja minu amet oli lapsehoidja.
Kuidas sattusid sellisele mitte just tavalisele tööle?
Eks see on Eesti “valu ja võlu”, et kõik tunnevad kedagi, kes omakorda tunnevad kedagi… jne. Ja mõnikord on sellest kasu. Otsisin 2003. aasta suvel mingit huvitavat tööd ja et naaber filminduses tegutses, sai minust tema soovitusel “Sigade revolutsiooni” juures rezhissööri 2. assistent. Õppisin kõik vajaliku kohapeal ja võtete ajal. Alates sellest olengi mitmesugustes filmiprojektides kaasa teinud. Pool aastat olin isegi ühes firmas reklaamfilmide projektijuht, aga reklaamindus oli tol hetkel minu jaoks liiga absurdne ja ebameeldiv. Nii saigi minust vabakutseline assistent.
Kuidas oli võimalik koolipingist tulles nii kähku filmimaailma sisse elada?
Ega ma olnudki siis enam nii väga “roheline”, sest esimese päris-töö sain II kursusel — olin sotsiaalministeeriumi heaks tegutsenud EL Phare projektide sekretär, hiljem aga maitsesin tõelist kontoriroti elu ministeeriumi eurointegratsiooni osakonnas. Nende mõne aasta jooksul õppisin väga palju, sain praktiseerida inglise keelt jne, aga ametnikutöö pole siiski päris minu rida.
Enne filme olin lühikest aega ka teles tööl: “Kuldsuu”-saates administraator, 1998. aastal “Reisile sinuga” stuudio assistent.
Tundub, et oled rahutu ja otsiv hing? Aga kas filmimise juures töötamine ei ole tekitanud himu ise näitlejaks hakata?
Seda tõepoolest mitte. Õppisin Tallinna IV keskkoolis, mis nüüd on Kristiine Gümnaasium, ja tegelesin rahvatantsu, koorilaulu, kergejõustikuga jne. Sai lavastatud kõik klassi etteasted ja ise kaasa mängitud, aga paljude tuttavate pettumuseks ei olnud mul näitlemise vastu siirast huvi. Ka praegu ei kipu ma kaamera ette, kuigi olen vajadusel väikese rolli ära teinud. Olen oma ametitega filmide juures väga rahul: ilma usinate assistentideta ei valmi ükski film.<span style=”FONT-WEIGHT: normal; FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial”>
Kas selle ametiga on võimalik kenasti ära elada?
Ilma abikaasa rahalise toeta ei saaks ma kindlasti hakkama, assistendi palk ei ole kuigi suur. Aga selline vabakutselise amet on mul võimaldanud reisida, õppida tundma iidsetes kultuurides peituvaid tarkusi. Näiteks olen olnud pool aastat Nepaalis ja Indias. Seal kogetu on minu jaoks mitu korda olulisem kui karjääri tegemine.
Tahan väga õppida, kuidas nii elada, et ei muutuks kibedaks, kadedaks ega õelaks, mida soosib tarbimisusk, mis lääneriikides, viimasel ajal paraku ka Eestis ja iseäranis Tallinnas, võimust võtab.
Ja veel tahan öelda seda, et olen esimest korda külateatrite festivalil ja olen sellest kõigest lausa vaimustuses. Inimesed teevad teatrit sellise õhina ja siirusega! Sümpaatne, et laval räägiti olulistest asjadest lihtsas keeles.
Kas leiad filminduse ja reisimise kõrval veel mingite muude hobide jaoks aega?
Teen vähehaaval kaasa oma heade sõprade teatriprojektides, tasapisi on mind hakanud huvitama vanad rahvalaulud, pärimusmuusika. Olen läbinisti “ugrimugrilane” ja pean oma maad ja rahvast kalliks.
Pöördume veel korraks “nägude kollektsioneerimise” juurde tagasi. Millise filmi tarvis seda eeltööd teed?
Filmi pealkiri on “Püha Tõnu kiusamine”. Peategelane otsib vastuseid küsimustele, mis on headus ja mis kurjus; kes on hea, kes halb inimene. Kuid filmi autori Veiko Õunpuu sõnul ei ole see igav kombeõpetus, vaid pigem tragikomöödia. Tõsistele asjadele mõeldakse kergusega.
Kasutan juhust ja annan teada, et kõik, kes tahaksid filmis kaasa teha, võivad saata oma portreefoto ja kontaktandmed aadressil jaska.liina@gmail.com
KAIE NÕLVAK
