Ametlikus kõnepruugis väljendudes tähendab see üsna kompleksset turismiteenust, kui arvestada, et siin saab uudistada unikaalseid lossivaremeid, käia kunstiäris, veinikeldris, muuseumis. Ja turismiinfo võib soovitada, kuhu edasi minna.
Kaks ja pool
Kokku on Põltsamaa linnale kuuluvas muuseumis ja turismiinfopunktis kaks ja pool töökohta. Täiskohaga on ametis muuseumi juhataja Rutt Tänav ja turismiinfo konsultant Ursula Haava. “Poolik” ehk ametilt varahoidja on Vilja Roots, kes ennekõike on võtnud südameasjaks ümbruskonna inimeste elulugude kirjapanemise. Põltsamaa ümbruse külade ajaloost mäletajate silmade läbi on kokku saanud juba üpris selge ülevaade. Koostaja enda sõnul on praegu puudu vaid Adavere kant. “See töö on oluliselt kiirem kui muuseumi fondi süstematiseerimine,” on juhataja Rutt Tänav kindel.
Ametinimetustele vaatamata on kõik kolm ühtlasi ka giidid, koristajad, teadustöötajad jne. Otseselt muuseumi külastajaid võivad siinsed töötajad kokku arvestada 10 000 ringis aastas, kellest vähemasti viiendik on välismaalased. Maid ja riike, kust tuldud, saab kokku üsna kirev ja pikk nimekiri. Valdavalt on soome grupid, aga huvilistele tuleb kõnelda ka vene ja inglise keeles. “Inglise keel sunnib ennast ise peale, saksa keelt, mida ma tegelikult õppinud olen, läheb hoopis vähem vaja,” kõneleb Rutt Tänav ning tunnistab, et talviti, kui turiste vähe käib, on hea Põltsamaa keeltekoolis oma keeleoskust värskendada ja grammatikat lihvida. Omavahel ongi välja kujunenud nii, et enamasti jäävad välismaised grupid Ruti juhendada, noore turismiinfo konsultandi Ursula hooleks jäävad harilikult noortegrupid ja Vilja kui elukogenum juhatab rohkem eakamate ekskursioone. Vastavalt vajadusele võib muidugi ka teisiti olla.
Viimastel aegadel võidakse rõõmustavama nähtusena täheldada seda, et Eestimaad on hakatud järjest enam avastama perede kaupa, tullakse isegi väikeste lastega. “Ei mindagi enne Pariisi, vaid tahetakse enne ikka Nuustakul ära käia,” rõõmustab Vilja Roots.
Väike ja kodune
Põltsamaa muuseum võib oma loomise ajaks pidada 9. augustit 1997. Esimeseks juhatajaks sai Tiina Ausmees, seejärel oli mõnda aega samas ametis Aime Martinsoo. Ligemale viiel viimasel aastal on juhatajaametis olnud Rutt Tänav. Ehkki väljapanekute ruum kunagises laohoones pole just märkimisväärselt suur, on püütud seda võimalikult koduseks muuta. Kel tahtmist, võib mängida vanal harmooniumil või kududa vanadel kangastelgedel pisut vaipa. Ajutiste näituste väikesel pinnal püütakse aeg-ajalt tutvustada oma linna teenetemärgi omanike elu ja tegevust. Praegu on väljas ka Eesti Rahva Muuseumi koostatud väike püsinäitus Eesti lipu kohta. Põltsamaal on see tänavusel Eesti lipu aastal igati asjakohane, kui arvestada, et esimene Eesti rahvuslipp ju siinkandis õmmeldigi.
“Meie jaoks oli see väike raamat olemas juba mitu aastat,” osutab Rutt Tänav Heino Joosti koostatud raamatule “Gustav Beermanni radadel”, mille Põltsamaa muuseum sarjas “Põltsamaa ajaloo vihikud” 2001. aastal välja on andnud. Pärast raamatu ilmumist selle koostaja Heino Joost suri ja raamat jäi otsekui tema mälestuseks vaikselt muuseumi. Lipuaasta väljakuulutamisel teadis aga muuseumirahvas, et nüüd tuleb küll midagi teha ning hakati asjast juba kõvema häälega kõnelema. “Me oleme kogu aeg teadnud, et Eesti Üliõpilaste Seltsile üle antud lipu, mis pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884. aastal, olid valmistanud eesti daamid. Aga selle raamatu põhjal läheb lipu uurimise ajalugu ajas veel tagasi,” leiab Rutt. Tänavu 4. juunil osales muuseumirahvas ka lipu õmbleja Emilie Beermanni hauakivi pühitsemisel. Sellel on kirjas sõnad: “Siin puhkab esimese Eesti rahvuslipu valmistaja…”.
Elevust tekitav arheoloogialeid
Põltsamaa ja selle ümbruse ajalugu on ju tegelikult ääretult rikas ja seda juba naljalt ühe saaliga ei kajasta. Iga ajastu omaette nõuaks juba märksa suuremat ekspositsiooni. Juba ainuüksi see, et muuseum seitsme aasta eest muinsuskaitse seltsi ärgitusel Põltsamaale loodi, on tänuväärt asi. Ettevõtmise kõige tulihingelisem taganttorkija oli muuseumirahva sõnul kadunud Heino Joost, kellel tollal ka oma kodulootuba loodud oli. Suuri teeneid oli muuseumi asutamisel Jüri Pärnal, Evald Põldmaal jt. Viimastega on muuseumil ka edaspidi pidevalt tihedad sidemed olnud, nagu ka Heino Joosti abikaasa Ninella Joostiga, Loniida Bergmanniga, Urmas Kuusikuga, Anne Ütiga, perekond Jaakusega Pajusist jne.
Kui museaale silmas pidada, siis lisandub kogudesse aeg-ajalt jälle vanu väärtuslikke dokumente, üht-teist põnevat tuleb lisaks ka esemetele. Ent efektset vanavara enam naljalt ei leidu. Et Põltsamaa muuseum on väga noor, on loogiline, et põnevamad asjad on enamasti hoopis varem Eesti Rahva Muuseumile ära antud.
Põltsamaa muuseumi uhkuseks peetakse siiski 14. sajandist pärit kiriku nurgakonsooli ja haruldasi Põltsamaal valmistatud portselani kilde. Viimased oleks edaspidigi väga tänuväärne leid. Muuseumirahva suuremad unistused on seotud lossi arendamisega. Oma vaimusilmas näevad nad, et lossi müürid oleksid kunagi kindlustatud ja katus peal. See on aga juba rohkem lossi arendajate teada ja selles muuseum kui niisugune suurt kaasa rääkida ei saa. Fotod rokokoostiilis lossist on praegu muuseumis tähtsaimal kohal ja kõike lossi puudutavat püütakse erilise hoolega talletada.
Rohkem arhiivitöö kogemust ja aega nõuaksid arvukad käsikirjalised säilikud arhiivides. Need on valdavalt alam-saksa keeles. Kui vähegi võimalik, on juhataja Rutt püüdnud nendesse dokumentidesse ikka ja jälle süüvida. Vähemalt lossiomanike tütarde nimed said arhiivides säilinud testamendi järgi kindlaks tehtud.
Selle aasta uus leid on aga Rutt Tänava sõnul Põltsamaa arheoloogilised leiud. Tartu Ülikooli arheoloogiakabinetis ja isegi Õpetatud Eesti Seltsi kogudes on mõndagi põnevat selgunud. “Seda teemat annab veelgi uurida, sest neid kaevamisi on siin ikka tehtud, aga muidugi enne, kui meie muuseumi veel polnud,” teab Rutt. Tema sõnul on viimasel ajal siinsetest leidudest kõige enam elevust tekitanud ese raskeammu noole ots, mida Eestist üldse vaid kaks olevatki avastatud – üks Viljandist ja teine Põltsamaalt. Nimelt olevat selle leidnud harrastusarheoloog Oskar Raudmets, kelle arvukatest leidudest Põltsamaa muuseumi kogudes ka pisut tallel on, kuigi ta omal ajal Põltsamaa lähedal oli avastanud 29 muinasasula kohta.
Valgel ja pimedal ajal
Muuseumi jaoks jaguneb aasta kaheks – valgemaks ja pimedamaks ajaks. Valgem aeg kestab maist oktoobrini, mil põhiliselt ekskursioonigrupid ja turistid käivad. Siis on muuseum ka iga päev avatud ja külastajad võivad kõigile neid huvitavatele küsimustele vastuseid saada. Septembris käivad enamasti veel klassiekskursioonid ning oktoobrikuust on muuseumiuksed külastajatele avatud peamiselt kuus tundi päevas esmaspäevast laupäevani. See ei tähenda sugugi, et muul ajal siia sattunud tagasi saadetakse. Muuseumi seinte vahel võivad jätkuda siis aga tubasemad tegevused, milleks suvisel ajal aega napiks jäi.
VAIKE KÄOSAAR