Juhtusin lugema Jõgeva linna kodulehelt Jõgeva logo elementide tähenduslikke selgitusi. Muu hulgas oli seal kirjas: “… kuid koguarv 13 viitab Jõgeva väljakasvamisele 13 taluga külast.”
Alevikuks edenenud, seejärel omavalitsuslikuks aleviks saanud ja hulk aastaid juba linnana eksisteerinud Jõgevaga liideti Pedja jõe äärne Jõgeva küla siiski alles nõukogude ajal. Praegused Kalda ja Suvila tänav meenutavad meile veel kunagist Jõgeva külateed ja -tänavat. Küla taluhooned asusid enamasti külatee ja jõe vahel ning enamikel kunagistel taluõuedel on eluhooned veel tänagi.
Jõgeva linn kasvas täiesti uue asulana
Praegune Jõgeva linn päris põliselt Jõgeva külalt küll tema nime, aga kasvas välja täiesti uue asulana raudtee vaksalihoone, kahekorruseline kasarmuhoone, kivist depoo ja teiste elumajade ning hobupostijaama hoonetekompleksina, millele lisandus õige pea nn Kabala kõrts (1884 olemas), varsti ka Mülleri viljaäri oma talurahvapoe, ladude ja tallidega ning siis juba lisandusid riburada järgmised eluhooned ja muud eriotstarbelised ehitised.
1909. aasta 4. juuli Päevalehest saab lugeda, et esimene Jõgeva asulasse ehitatud eramaja olla üles raiutud 1879. aastal. Helve Antoni andmeil ehitanud Jõgevale esimesed elumajad kaks Põltsamaa veovoorimeest. Üks neist olla Mart Pasti maja praeguse Suure ja Pargi tänava ristmiku idapoolses teravnurgas. Nii on väitnud ka Jõgeva aukodanik Johannes Nahkur, Jõgeva küla Tühjaõue talu perepoeg.
Kristjan Jukk on meenutanud, kuidas ta poisikesena 1899. aastal Jõgeval käis. Ta mäletas Mülleri kauplust Suure (bussijaama poolsel küljel) ja Kesk tänava nurgal, ühte majakest praeguse Põik tänava kohal ja kellegi maja sealpool “tondilossi” kivitee ääres. Praegusele linna-alale jäi vist ka “Vargahindriku” maja, kui see just eelmärgitud maja polnud. Raudtee elamispinnal oli 1897. aastal 125 inimest.
Üldtunnustatud on seisukoht, et Jõgeva alevik hakkas kujunema, kui krahv E. Mannteuffel 1903. aastal praeguse Jõgeva kohal ehituskruntide väljarentimist alustas. Näiteks sõlmis 1903. aasta 17. aprillil lepingu krundile nr 7 (1920. aastatel Suur tn 14) Gustav Toots. Kruntide rentimisi 1903. aastal kinnitas ka Postimees ja lisas, et majade ehitamine algavat pea, sest vaksali hoonete ümber on seni vaid hobupostijaam ja kaks viljakauplust, asutamisel on aga apteek ja arstki tulevat siia.
Alevi võis asutada ka mõisnik
Sama aasta detsembris teatavad vennad Jürmannid Postimehes oma kaupluse avamisest Jõgeval. Kalender “Uus aastasada” nimetab siis Jõgevat juba aleviks, kus elavat 200 inimest, sealhulgas mõned käsitöölised, ning asulas on postkontor ja telefon. A. Rihteri Liivimaa aadressiraamat 1909 seletas aga, et Laisholmi (eesti keeles Jõgeva) alevik asub Jõgeva mõisa maal juba aastast 1898. Võimalik, et mõisaomanik saigi siis alevi asutamise loa. Meenutame, et alevite ja kõrtside asutamine oli tsaariajal rüütlimõisate omanike õigus.
1903. aastal asuti tänase Suure tänava kohal paiknenud teed kivikillustikuga katma. Uus Aeg kirjutas, et augustiks on mäekink madalamaks kaevatud, madalamad teeosad mullaga tõstetud ja raudkivikillustik ootab mahapanekut. Sakala ja Uus Aeg kirjutasid novembris, et Jõgeva tee ehitamine kahe versta pikkuselt on võetud Liivimaa maanõunike kolleegiumi 1904. aasta eelarvesse. See on esimene teade nn kivitee tegemisest Jõgeval ja vanarahva kõnepruugis paiknesidki hiljem asutatud Uku veskid “kivitee otsas”.
1908 asutati tuletõrjeselts
1905. aastal tegutses Jõgeval kaks lina- ja viljakauplust (üks välisfirmalt), võõrastemaja, pagarituba, lihunik, mitu kingseppa ja rätsepat, neli poodi, sealhulgas Johannes Mikku 1904. aastal asutatud eestikeelsete raamatute, kirjatarvete ja seemnete pood ning J. Ilvese talurahvakaupade pood omas majas.
1907. aasta 28. novembri Päevaleht kirjutas: “Jõgevalt…. Nimetatud linnakeses on juba seitse kauplust, kellest neli rahvale kaupa välja müüvad, teised aga vilja, linu ja linaseemneid ostavad. Peale nende on kõrts, postkontor, posthobuste jaam, kaks pagariäri, teemaja, vorstivabrik, paar võõrastemaja, paar uurmaakert, raamatukauplus, kingseppasi, sepapada, sukakudujaid ja muid ärimehi. Ka loomatohter ja inimeste arst ei puudu.”
1914. aastal loetleti alevis kokku juba üle 20 poe. Seltsielu ja elavam kultuurielu sai alguse 1908. aastal, kui asutati tuletõrjeselts ja seltskondlik ühisus. Viimase ettevõttel, kaupmeeste J. Jürmanni ja Joostide rahastamisel ehitati 500-kohalise saaliga seltsimaja. Alevist sai ka 1913. aastal asutatud Jõgeva haridusseltsi keskus ja 1915. aastal alustas siin seltsi ülevalpidamisel tegevust uus emakeelne kool. Jõgeva I laulupidu peeti 1914. aasta 8. juunil, küll mitte alevis, vaid naabruses asunud Elia talu kenas metsatukas.
Tänavatele anti nimed sakslaste ajal 1918: Komandandi (nüüd Suur), Doctori (Aia), Jalgratta tee (Pargi), Franz Kompase (Kesk), Apeliuse tee (Jõe), Rabisson-Võilmansoni (Roosi) ja Juudi (Põik). 1919. aasta suvel said tänavad eestipärased nimed, aga Suur tänav oli mõnda aega veel Kivi tänav ja Kesk tänav Vene uulits. 1919. aasta augustis püstitati turuplatsile esimesed elektripostid.
Alev iseseisvus 1919. aasta oktoobris
1919. aasta esimesel poolel oli alevi elanike nimekirjas 911 inimest. Vanemaid kui 17-aastasi oli kirjas 666, neist 575 ehk 86,3 protsenti ei olnud sünnikoha järgi Jõgeva alevi ega Jõgeva valla inimesed. Päritolu järgi oli inimesi 172 omavalitsuse alalt Eestist, aga üksikuid ka Venemaalt, Lätist ja mujaltki (tõsi, umbes tosin valda olid 19. ja 20. sajandi vahetuseks juba omavahel liidetud). l7-aastased olidki noorimad Jõgevale tööle ja elama asunud inimesed. Sama aasta 10. juuni seisuga elas alevis 383 meessoost ja 434 naissoost elanikku ning 267 perekonda. Maju oli 110, neist eramajad 86, ja töötas 15 kauplust.
Alev sai ametlikult iseseisvaks omavalitsuseks 1919. aasta 13. oktoobril, tegelikult alustas alevi ajutine omavalitsus alevivanemaks valitud Villem Siku juhtimisel tööd 1919. aasta 13. mail.
Jõgeva ajaloo huvitavamaks legendiks on, et Jõgeva alev nägi suurt vaeva, et end valla rüpest välja rebida ja seeläbi vallale mitte enam suuri makse maksta. Ühe versiooni järgi juhtis seda võitlust Villem Sik (tema nime dokumentides siiski ei mainita). Tegelikult arvas hoopis vallanõukogu alevi pehmelt öeldes valla koosseisust välja, et mitte ütelda, et viskas vallast välja, sest vallal oli alevirahva toiduviljaga varustamisel suuri raskusi. Samuti olid alevi saadikud 1917. aastal vallavalitsuse moodustamise aegu peremehi solvanud ja neid kuulamata peremeeste fraktsioonist n-ö teerulliga üle sõitnud, mis ei jäänud tagasi tegemata. Alevi juhid eesotsas kaupmees R. Klaussoniga, kes oli toona ise vallavanem, küll protestisid väljaarvamise vastu, aga vallanõukogu ei taganenud oma otsusest. Valla otsust ei suutnud väärata ka ei maakonnavalitsus ega siseminister ja Jõgeva alevist sai täiesti tühja kassaga omavalitsus.
i
ÜLO PÄRN
