Pikemad ilmaprognoosid lubavad tänavuseks aastaks keskmisest kuivemat ja soojemat sügist. Ehk on just siis, peale vihmarohket suve, õige aeg natuke Eestimaal ringi sõita ja külastada ka mõnd kena mõisahoonet.
Eelmise aasta septembris avas uksed Järvamaal Koerus asuv, põhjaliku uuenduskuuri läbi teinud, Aruküla mõis, mis on üks paljudest tänaseks päevaks kauni väljanägemise saanud mõisahoonetest.
Norra riigi abi
Koeru vallavanem Andres Teppan lausus, et Aruküla mõisahoone restaureerimine maksis 1,3 miljonit eurot, millest 954 100 eurot saadi toetusena Norra riigilt. Taotluse toetusraha saamiseks esitas Koeru vald Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismi 2009-2014 programmi 2013. aastal. Seni on Norra riik toetanud Eestis igal aastal mõne mõisakooli taastamist ning eelmisel aastal eraldati toetussumma Aruküla mõisa renoveerimiseks.
Ammusel ajal oli kaks asulat – Koeru ja Aruküla. Tänaseks on need kaks kokku kasvanud ja tuntud ühe, Koeru, alevikuna. Kuid sealset mõisahoonet nimetatakse endiselt Aruküla mõisaks. Aruküla mõisahoones tegutsevad nii Koeru keskkooli algklassid kui ka Koeru muusikakool. Aruküla mõis osales tänavu unustatud mõisate külastusmängus. Mõisahoonet tutvustasid giididena Koeru keskkooli algklasside õpetaja Anne Muhk ja viis 6. klassi lõpetanud tüdrukut.
Katusest tekkis legend
- aastal kinkis Rootsi kuninganna Kristiina Aruküla mõisa maad Lennart Torstensonile. Mõisa barokkstiilis härrastemaja laskis ehitada Frommhold Gotthard von Knorring ja samal ajal sai ilusa kujunduse ka mõisapark. Kui tema naine Caroline suri ja mõisa laastas tulekahju, kaotas von Knorring huvi mõisaga tegeleda. Tema mõisa ehitasid uuesti üles kehvad ehitajad ja juba mõne aasta pärast laskis mõisahoone katus vett läbi.
On olemas legend, mis jutustab et, katusetegemise ajal vee pärast tõusnud tüli tõttu pani kohalik nõid mõisakatusele needuse peale. Kuni eelmise aastani laskis katus vett läbi. Nüüd on seda vist juba 13 korda ümber laotud ja loodetavasti nõia needus murtud.
Frommhold Gotthard Knorringi poeg Karl Georg von Knorring võttis naiseks juba abielus olnud Saksa kirjaniku Anna Sophie Tiecki, kellel olid ka lapsed. Oli tõsiseid raskusi, et kirik lubaks Anna Sophiel usku vahetada ja Karl Georgiga abielluda. Anna Sophie ja Karl Georgi jaoks olid olulised vaimsed väärtused ja sellest tulenevalt viibisid mõisas sageli ka üsna omapärased külalised. Sel ajal külastasid Aruküla mõisa ka kuulus ümbermaailma reisija Adam Johann von Krusenstern ja professor Karl Morgenstern.
Vaimsete huvidega mõisaomanike käe all mõisa majanduslik olukord halvenes ja Karl Georg von Knorring oli sunnitud mõisa müüma. Ostjaks oli kindralleitnant Carl Friedrich von Toll, kes käivitas mõisahoones ulatuslikud uuendustööd. Ümberehitused olid põhjalikud ning senine hilisbarokne hoone sai nende tööde käigus tänase klassitsistliku välimuse. Viimaseks mõisnikuks Aruküla mõisas jäi Carl von Tolli pojapoeg krahv Eugen von Toll. Tema käest riigistati Aruküla mõis 1920. aastal. Sama aasta sügisel kolis mõisahoonesse kool, mis tegutseb seal tänaseni.
Krohvikihi alt tulid nähtavale mitmed maalingud
Ühest ruumist avastati trafarettmaaling, mis ilmselt pärineb Tollide aegsest viimasest remondist 1908. või 1909. aastal. Lae alt tuli välja 20. sajandist pärinev kutse ballile. Ruumi, kus praegu asub muusikakooli direktori kabinet, kasutati mõisa ajal ilmselt külalistetoana. Varasema arvamuse kohaselt eeldati, et Aruküla mõisas seina- ja laemaalinguid säilinud ei ole. Tegelikult otsiti maalinguid alguses värvikihi alt. Hiljuti teoks saanud restaureerimistööde käigus hakati maalinguid otsima krohvikihi alt ja nii need nähtavale ilmusidki.
Mõisaproua magamistoas võib näha “salakäiku”. Tegelikult on magamistoa nurgas põrandast ülespoole ulatuva “künka” näol tegemist trepi võlvi kõrgendusega.
Remondi käigus vahetatud põrandalauad on paaris ruumis märgatavalt kokku kuivanud ning ehitusspetsialistist vallavanema sõnul võetakse need lahti ja kopsitakse uuesti kokku tagasi. “Uued rasked tuletõkkeuksed olid möödunud sügisel esimese klassi poistele tõeline rüütlikoolitus. Väikesed algklasside tüdrukud neid uksi ise avada ega sulgeda ei jõua ja nii abistasid neid rüütellikult poisid,ˮ lausus Anne Muhk
Inglite asemel tahmased kuradikesed
Mõisahoone kaminaruumis asub luuletaja Kalju Lepikut tutvustav stend. Just see kaminaruum oli Aruküla mõisahoones õppinud luuletaja Kalju Lepiku esimeseks klassiruumiks. Lepik on meenutanud üht humoorikat seika, kuidas tema ja ta pinginaaber Tullio Ilomets valiti jõulunäidendisse ingleid mängima. Lepik ja Ilomets olid ainsad esimese klassi õpilased, kes näidendisse välja valiti ja kes pidid seal kandma uhkeid valgeid inglite kostüüme. Poiste etteaste oli kavandatud näidendi lõpuossa. Poisid tüdinesid ootamisest ja neil õnnestus tänu kokku tõstetud mööblile ahju otsa ronida. Ahju otsas tolmu seest põnevust tekitanud poolikuid pliiatseid ja muid vanu koolitarbeid otsides möödus aeg poiste jaoks märkamatult. Ühtäkki kuulsid poisid näidendi lõpulaulu, mille peale nad ahju otsast alla hüppasid ja lavale tormasid, ise oodates, millal aplausi osaliseks saavad. Alguses jäi näidendit vaadanud publik imestunult vaikseks, seejärel kostusid vaikuse katkestanud turtsatused, millele järgnes saalitäie inimeste rõkkav naer. Lavale ilmuma pidanud ilusate valgete inglite asemel sattusid vaatajate ette kaks tahmast “kuradikest”.
Aruküla mõisahoonet vaatama minna otsustanud inimestel tuleks külastusaeg eelnevalt kokku leppida.
TOOMAS REINPÕLD
