Kuna ma olen tänase seisuga ainus euroskeptik, kes on Euroopa Parlamendi liige, siis on minu püha kohus selgitada, mis toimub. Kuna minult alatasa küsitakse, et ”No mida kuradit?” või ”No mida p…t”. Olgu järgnev siinkohal objektiivne selgitus.
Esitan mõned selged faktid:
Esiteks: Ajakirjanduses ja vanamoodsas poliitikas (Reformierakond, sotsid) sõimatakse EKRE-t.
Teiseks: EKRE-suguseid erakondi on terve Euroopa täis – Rootsi Demokraadid, Põlissoomlased Soomes, Austria rahvapartei, Itaalia liiga ja „5 tähe liikumine”, Briti Sõltumatuse erakond (Farage ja UKIP), kõik juhtivad erakonnad Poolas, Ungaris, Tšehhis, Slovakkias, Saksamaa Alternatiiv, Geert Wilders Hollandis, Marine le Pen’i Rahvarinne Prantsusmaal jt.
Kolmandaks: Mida populaarsemaks need liikumised muutuvad, seda kõvemini ja isegi ropemini hakkavad neid sõimama vanamoodsad poliitikud (kasutades sõnu alates „fašismist” kuni „p…ni” välja – ma ei mõtle siinkohal populismi, vaid üht teist sõna).
Kõik teises punktis nimetatud erakonnad on vabad ja sõltumatud, nende vahel pole miskit kindlat ühendust, küll aga katsuvad vanad erakonnad (ja nendega koos igasugused Euroopa ülemused ‒ Komisjoni komissaridega ja vanade parteide juhtidega eesotsas), oma selgi kokku lüüa, et noortele tulijatele saabumine võimatuks teha.
Nüüd lisan kommentaari. Esiteks, mis pole tähtis, on poliitikute vanus ja isegi kogemus: tänapäeva kõige noorem ja energilisem demokraatia juht on 71-aastane – Donald Trump.
Samas võite näha Euroopa komissare, kes on 50, kuid oma mõtlemiselt ja võimekuselt värisevad tudikesed. Uued demokraatlikud tulijad võivad kuuluda erinevatesse erakondadesse, kuigi ma nimetasin EKRE-t, aga neid leiab ka Isamaas, Keskerakonnas ja põrandaaluse liikumisena isegi sotside seas.
Vanade parteide juhid võitlevad oma edasikestmise eest soojadel kohtadel ilma end värskete mõtetega vaevamata. Aga värsked mõtted, mida kahjuks enamus Eesti kolleege ei jaga, on sellised:
(a) Euroopa Liit ei tohi olla ühendriik, vaid rahvusriikide lõtv ühendus;
(b) taastada valuutade vahetuskursid riikide vahel, et ei peaks kinni maksma Kreekat jne selleks, et reguleerida majandustsükleid;
(c) taandada vabaliikumine kaupade ja teenuste liikumisele, osaliselt ka kapitalile;
(d) taastada riikide kontroll oma piiride üle;
(e) allutada korporatsioonid demokraatlikule kontrollile;
(f) taastada vaba turg ja konkurents;
(g) likvideerida Euroopa Komisjon.
Nagu näha, Euroopa Liitu keegi lõhkuma ei hakka, aga radikaalne ja operatiivne vahelesegamine on talle vajalik.
IGOR GRÄZIN, Europarlamendi saadik
